Olümpiamängude hiigelajal osalesid mängudel peaaegu kõigi Vahemere-äärsete kultuurrahvaste esindajad. Mängude ajaks kehtestati nn. Püha rahu, s,t katkestati igasugune sõjategevus. Pidevalt täienes olümpiamängude kava. Jooksudistantsid pikenesid, joosti edasi-tagasi 2, 8 ja 24 staadioni pikkust. Hakati võistlema maadluses, viievõistluses ja rusikavõistluses. Hiljem lisandusid võiduajamised kaarikutel, ratsutamine ja jooks täies lahinguvarustuses, nn. Kilbijooks. Esialgu kestsid mängud vaid ühe päeva. Seoses võistlusalade arvu kasvuga pikenesid mängud kolmele, hiljem koguni viiele päevale. Olümpiamängude traditsioon seiskus pooleteiseks aastatuhandeks ning taaselustus alles 1896.aastal tänu prantsuse pedagoogile ja ajaloolasele Pierre de Coubertinile. Tundes hästi Vana-Kreeka ajalugu ja uurides Olümpias 1875.-1881. a. teostatud väljakaevamiste
vastupidavuse järgi. Relvakandjad pidid olema head hobustetundjad. Nad igaüks vastutasid rea peremehe hobuste eest, ravisid neid, õpetasid neile lahingrivi, harjutasid võitlusvõtetega ning samal ajal õpetasid ka nooremaid relvakandjaid ja paaže hobuste eest hoolt kandma. See töölõik oli igas rüütlilossis oluline, kuna rüütlid liikusid ja võitlesid alati hobustel, ning lahingus oli hea lahingratsu väga tähtis. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, vaid käega lakast ja teisega sadulast kinni hoides üle hobuse hüppama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Viimane nõu süvendas etiketitundmist ja arendas ka koordinatsioonitunnet. Relvakandjad treenisid ka lihtsamatel ja keerulisematel trenažööridel. Näiteks kinnitati teibale ristlaud, mis liikus vabalt ringiratsast
mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme- 15 sugused tõotused ja pühalikud vanded
mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme- 15 sugused tõotused ja pühalikud vanded. Enne pühitsemist pidi ta mitu päeva paastuma ja pattu kahetsema.
Neid kolme teost on kirjanduses palju anal��situd, arvamused on olnud p�hjalikud, kohati ka keerukad ja vastuolulised, keskendudes t��de salap�rasusele ja ikonograafilistele detailidele. �R��tel, surm ja kurat�, signeeritud �S AD� 1513, millest t�ht S viitas teose sangviinilisusele, on D�reri �ks k�ige kuulsamaid t�id �ldse. D�rer ise nimetas seda lihtsalt �Der Reuther� v�i �Ratsanik�. Grav��ril on kujutatud lahinguvarustuses kristlikku r��tlit kitsas m�ekurus, keda saadavad seak�rsaga Saatan ja ratsahobusel Surm. Surm, koolnu kujul ilma nina ja huulteta, hoiab liivakella, tuletamaks r��tlile meelde tema elu l�hidust ja pingutuste asjatust. Saatan aga on valmis riukalikult �ra kasutama r��tli iga eksimust. Ent �ilis ratsanik l�heb edasi, ignoreerides vapralt �mbritsevat ja n�idates �les t�ielikku p�lgust ohu ja kahtluste osas, kehastudes kunstiliseks s�mboliks, milles v�ljendub
» «Mis see peab tähendama?»_ ««Edasi» -- see on märgusõna. Peremees annab teile saduldatud hobuse ja näitab, missugust teed mööda peate minema; te leiate oma teel neli niisugust vahejaama. Kui te soovite, võite anda igale neist oma Pariisi aadressi ja neli hobust saadetakse teile sinna järele. Kahte neist tunnete te juba ja asjatundjana näisite neid hindavat: nendega sõitsime me siia. Te võite mind uskuda, ülejäänud pole halvemad. Need neli hobust on lahinguvarustuses. Nii uhke kui te ka olete, ei keeldu te ometi ühte neist vastu võtmast ja teie sõbrad ülejäänud kolme. 232 Pealegi võite neid sõjas meie vastu kasutada. Eesmärk pühitseb abinõu, nagu teie prantslased vist ütlete.» «Jah, milord, ma võtan nad vastu,» ütles d'Artagnan, «ja kui jumal lubab, kasutame teie kingitust hästi.» «Ja nüüd, teie käsi, noormees! Võib-olla kohtume peagi lahinguväljal, seni aga tahan uskuda, et lahkume heade sõpradena.»
annaabi.ee 
