Noormeest harjutati juba varases nooruses kõigi nende julmustega, mis temal edasise elu jooksul ees seisab. Just see etapp võid edaspidi rüütleid elus hoida ma arvan. 7.-14. eluaastani elasid noormehed oma isa õukonnas ja seal nad õppisid viisakat käitumist. 15.-18. aastani oli noormees kannupoiss. Igal rüütlil oli oma kannupoiss, kes hoolitses ühe rüütli relva ja hobuse eest. Kuni 21. eluaastani oli noormehed relvakandjad ja osalesid koos isandaga lahingus kus nad said lahingukogemusi. Umbes 21. aastaselt lõõdi noormees rüütliks, puudutades kolm korda mõõgaga tema vasakut õlga. Noored rüütlid osalesid kõikidel sõjakäikudel, kuna see oli ainus võimalus neil elatist teenida. Rahu ajal, kui sõda ei olnud ja elatist ei olnud võimalik teenida tekkisid röövrüütlilte jõugud. Kirik korraldas vahel rüütlitele sõjakäike, et neil tegevust jaguks. Positiivsed asjad rüütlielu juures oli minuarust näiteks see, et rüütlid pidasid ise ennast
Vabanes 1961, kodumaale pääses 1974. Ta suri 10. detsemberil 1996 ja on maetud Tartusse. Kolmas tee oli käidud kibeda lõpuni. Suur unelm Eesti iseseisvuse taastamisest ei täitunud, ehkki väideldi kangelaslikult ja kanti suuri ohvreid. Kolmas tee kulges läbi Soome. Soome kaudu olid sidemed Läände, siin oli tegevusvabaduse Eesti suursaadikul ja Eesti seltsil. Soomes sündis Eesti jäägriliikumine, õpetati noori eesti vabatahtlikke, saadi lahingukogemusi. Siin sündis tunnuslause: Soome vabaduse ja Eesti au eest. Kõik need seitse soomepoissi on erinevate väljaõpete ja lahingute kõrvalt suutnud omandada hea hariduse ning töötada erinevates eluvaldkondades. Nad on väga austusväärsed mehed. Kindlasti ka eeskujuks tänapäeva noormeestele, kes ei oska oma elu hinnata ja seda korralikult kasutada ja veel enam teise riigi armeesse vabatahtlikuna minna ning sellega oma elu ohtu seada
Maarjamaaks.1202. asutas piiskop Albert vaimuliku rüütliordu, et paganate maal ristiga ja mõõgaga õiget usku kuulutada. Ordu liikmeteks olid elukutselised sõjamehed. Ordurüütlid ehk orduvennad kandsid valget mantlit punase risti ja mõõgamärgiga, seepärast hakati ordut kutusma Mõõgavendade orduks. Ordurüütlitel olid head relvad ja tugevad soomusrüüd. Paljud neist olid osa võtnud ristisõjast Palestiinas ja saanud seal rohkesti lahingukogemusi. Baltimaade rahvastel niisugust sõjaväge ei olnud. Seetõttu õnnestus saksa feodaalidel liivlased ja lätlased suures osas alistada ning sundida neid ristiusku vastu võtma. Pärast seda algas Eesti alade vallutamine. Kristlaste tagakiusamine Esimene teadaolev kristlaste tagakiusamine toimus vana-roomas, kus Rooma Keiser Nero, süüdistas kristlasi Rooma suures tulekahjus, kes olid teadupärast masside seas ebapopulaarsed keisrivastasuse, elukommete ja salapäraste kogunemiste tõttu
tunda. Siiski ta jälgis sõda, nii Hitleri rünnakuid Taani, Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa vastu kui ka õhusõda Suurbritannia kohal. Aastal 1941 tegi Jossif Stalin ka sõjalisi käike, sest temani jõudsid teated nagu sooviks Saksamaa eesotsas Hitleriga mittekallaletungilepingut murda. Samuti oli kummaline ka Saksa vägede koondamine NSVL läänepiiridele. Paraku ei tahtnud Stalin Hitlerit ärritada, arvestades Wehrmachti lahingukogemusi. Stalin keeldus uskumast ka sõnumit, mille lähetas temale üks usaldusväärseim välismaa spioon 1941. aasta juuni keskpaigas. Ta hoiatas, et sakslased on alustamas pealetungi juba nädala pärast (Bastable 2008: 16,17). Stalini keeldumine uskumast Hitlerilt tulevat rünnakut, paneb arvama, et Stalin võttis MRP-d tõsise lepinguna ning ei kavatsenud sellest iial taganeda. Seega võis ta oletada, et ka Hitler ei oleks suuteline lepingut rikkuma
valmistab niivõrd palju sõjatehnikat, et kaua aega rahutingimustes sedaviisi edasi minna ei saa. 30ndate lõpus sai NL võimaluse oma uudset ja massiliselt toodetavat sõjatehnikat katsetada- sekkus nii Hispaania kodusõtta 1936-39 kui ka Hiina-Jaapani sõjalisse konflikti 1937-39. Hisp kodusõjas oli vabariiklaste pooles, katsetas sõjatehnikat ka natsi-Sm vastu, oma tulevaste vastaste vastu. Nii Hiinasse kui Hisp-sse saadeti hulgaliselt sõjalisi nõuandjaid, kes pidid omandama reaalseid lahingukogemusi, õppima väeosade juhtimist, saadeti ka relvastust, ennekõike lennukeid koos lenduritega, kes omandasid lahingukogemusi, Hisp-s lisaks ka NL tanke koos tankistidega. Hisp kodusõjas osalemine halvendas NL suhteid Sm-ga. Sekkumine hiinlaste poolel tõi kaasa otsesed konfliktid Jaapaniga vahetult enne II ms puhkemist. 1938 nn Hassani järve intsident (Kaug-Idas, Primorjes)- piiriküsimus selles rajoonis lahendamata. 1938 suvel Jaapani relvaüksused
Landeswehri ja taanduva Punaarmee vahel. 10.10.12 Võnnus hakkas lätlastega läbirääkimisi pidama Nikolai Reek - edastas Laidoneri nõudmise Landeswehrile. Reek keeldus landeswehrlastega rääkima, sest nendel puuduvat tema arvates volitused selleks. Läbirääkimisi ei toimunud. 06. juunil haaras initsiatiivi Landeswehr. Eesti väed olid jäänud peatuma põhjapoolsele joonele. Läti polgu häda oli see, et see oli äsja konstrueeritud - polnud saanud väljaõpet ja puudusid igasugused lahingukogemusi, seevastu vastasel Landeswehril oli kogemusi aga küllaga. 6. juuni õhtuks oli Võnnu langenud Landeswehri kätte. 9. juuni hommikuks ei olnud kumbki pool saavutanud otsest edu, rindejoon poolkaare kujuliselt ümber Võnnu linna. Sellises olukorras sekkusid Antandi riikid - kolmepoolne konverent - eestlaste, landeswehrlaste ja antantlaste esindajad. Sakslased nõudsid, et Eesti väed tõmmataks sinna piiri taha, kus on nende keelne rahvus
annaabi.ee 
