pinnamoelt on ta orgudega liigestunud lainjas-künklik lavamaa, kuid maastik on vahelduv ja eriilmeline. Jääaegadel tugevasti kulutatud aluspõhjale on peamiselt viimasest liustikust jäänud mõne meetri paksune punakaspruunist moreenist koosnev pinnakate. Pinnavormid Kõrgustiku servaaladel (Suure-Jaani, Leebiku, Suislepa ja Tarvastu ümbrus) on madalaid voori ja voorelaadseid künniseid, jääkulutusnõgudes soid (Pahuvere, Rubina, Lagesoo) ja järvi (Õisu järv ja soo, Veisjärv, Viljandi järv, Mäeküla järv). Hilisjääajal kõrgustikul paiknenud jääjärved on pinnamoodi tasandanud. Jääjärved (sh Balti jääpaisjärv) on kujundanud kõrgustiku servaaladel mitmel tasandil rannamoodustisi (astangud, kivikülvid, rannikuluited). Kõrgustiku põhjaosa eraldab muust alast ligi kilomeetri laiune ja kuni 30 m sügavune TänassilmaViljandiRaudna ürgorg, sellega on ühinenud ÕisuKõpu laugeveeruline org
• Sademeid: 400 – 800 mm. IGIKELTS – pinnas, mis on igikülmunud mõnest meetrist mitmesaja meetri sügavuseni. Suvel sulab vaid maapinna õhuke pealmine kiht. Igikeltsast haaratud territoorium on KIRSMAA. (25% maismaast). Palju jõgesid ja järvi. Jõed voolavad lõunast põhja. Suured üleujutused jõgede suudmetes. Suurvesi kevadel. Suur soostumine, sest a) auramine väiksem kui sademete hulk; b) reljeef suhteliselt tasane; c) igikelts. Uural, tuva, lagesoo, puissoo KÜHMSOO e. PALSA Künkliku pinnaga soo, kus turbast küngaste tuumikuks on jää. Talvel puhub tuul lume küngastelt lohkudesse. Tekib eriline maastikumuster, kus paljad turbakühmud vahelduvad tiheda taimkattega vesiste lohkudega. Leetmullad • Sademeid rohkem, kui aurub. • Laskuv veevool kannab toitained sügavamale. Toiteainetevaensed mullad. Okaspuude kohastumine: igihaljad, okkad takistavad aurumist, fotosüntees saab alata
Kaasiksaares (52 54 m). Soostiku kitsas põhjaosas langeb soo põhi põhja suunas, soo äärealadelt aga keskele. Soopinna reljeefi kõrgeim punkt asub soostiku keskel (56-57m). Soopõhja vagumus on soostiku pinnareljeefis nõrgalt märgatav lameda nõona. Nagu soo mineraalpõhjal, nii on ka pinnareljeefis poolsuletud nõgu, kuhu valguvad ümbruse pinnaveed ning tekitavad omalaadse, mõnevõrra aabasoodele iseloomuliku veereziimi. Soo laienemise vältimiseks on 20 saj. algul lagesoo ja metsa piirile kaevatud kraavid, kus vesi suundub Purtse-, Taga ja Pungerja jõkke. [] [] Soostiku lõunapoolses osas valdab puis- ja laukaraba, põhjaosas on ülekaalus lodualad ning vesised lagerabad. Piirkonna keskosas, äravooluta nõgusal alal laiuvad ulatuslikud märed. [] Veestik Muraka soostiku vetevõrk koosneb avaveelises osas paljudest üksiklaugastest ja laugastikest. Laugaste suurim läbimõõt on kuni 400 meetrit, enamik jääb siiski 2040 m vahemikku,
Alamjooks (Emajõe Suursoo maastikukaitseala) Peipsi äärsel madalikul on Emajõgi aeglase vooluga, 80-120 m lai ja 6-7 m sügav. Põhi on mudane. Siin on kujunenud ainulaadne soode ja luhtade maastik. Kuna soo pind on tasane, siis suurvesi ujutab ta igal aastal üle. Turbalade on siin kohati isegi 10 m. Alale jääb 80 soosaart ning 8 tumedaveelist järve, suurimad neist Koosa (295 ha), Kalli (176 ha) ja Leegu (84 ha). Valdav osa alast on peamiselt tarnakooslustega lagesoo. Kohati moodustavad madalad kased ja pajuliigid hõreda võsa. Emajõe Suursoo on rahvusvahelise tähtsusega linnuala. 6 Emajõgi suubub Peipsisse kolmes harus: koosa jõgi vasakul, peaharu keskel ja Kalli jõgi paremal. Suudmeharude vahe on 5 km. Veeseis on Emajõe suudmealal muutlik, vesi tõuseb siin idatuulte ajal. Siin võib esineda üleujutusi ka veevaestel aastatel.
Viru raba õpperada 3 km, laudtee, vaatetorn, laukad Kõnnu Suursoo laudtee, vaatetorn Kakerdaja raba 1 km, rabajärv (6,7 ha) Peipsi põhjaranniku Kotka matkarada laudteed Õpetaja soos ja Rüütli puhkeala rabas; lagesoo taimestik, soosaared Seli soo matkarada 3 km laudteed; sootüübid, suured laukad, sootaimestik Kiidjärve-Taevaskoja Valgesoo õpperada 2 km, 1 km laudteed, vaatetorn; puhkeala soomaastik ja -taimestik, raba Arramäe raba matkarada 6 km; rabamaastik, rekult. Jääksoo
annaabi.ee 
