meie aladel väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud. Teda on korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Kaasajal on ta sagedasem just Eesti läänesaartel. Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elada eelistavad punahirved rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad nad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Veel söövad nad meelsasti veetaimi. Jooksuaeg on neil septembri ja oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle nii möirgamses kui ka otsese võitlusega
• Levinud peaaegu kõikjal põhjapoolkeral • Põhja-Ameerikas- peamiselt Kanadas, Alaskal • Aasia- suurim asukornd Mongoolias. Samuti esineb Hiinas, Koeras, Iraagis jne Arvukus • Leviala viimasel paaril aastal laienenud • Arvukuse kõrgaeg oli 1995 (umbes) • 2008 loendati 135 isendit • Enim Pärnu-, Jõgeva, ja Ida-Virumaal • 2007 kütiti 40 hunti Elupaik • Suured metsamassiivid, suuremad metsade-rabade alad • Mujal jõgede orud ja lagendikega vahelduvad metsaalad, tundrad, stepid, poolkõrbed. Toitumine • Kiskja- karnivoor • Uluksõralised, koduloomad, jänesed, koprad Paljunemine • Monogaamsed • Jooksuaeg jaanuari lõpp, veebruar • Kutsikad sünnivad 62-63 päeva pärast, aprillis • Kutsikaid noortel 3-5, vanematel 6-8 • Emased suguküpsed 2., isased 3. eluaastal ILVES Liigikirjeldus • Suur kaslane • Keskmine kaal 10-20 kg • Tüvepikkus -115 cm, õlakõrgus kuni 75 cm
Suvekarv hakkab tekkima mais ning lõplikult kujuneb välja juuliks-augustiks. Karvavahetuse esimesed kohad on pea, jalad ja keha esiosa. Vasikatel toimub 2 karvavahetust esimene toimub 2 kuud peale sündimist, kui kaovad täpid. Teine karvavahetus toimub sügisel, kui tekib talvekasukas. Elupaik Punahirvede elupaikadeks on metsad (eriti lagendikega liigestunud metsamaastikud), rohumaad, nõmmrabad ning võsastikud. Peamiselt elabki metsas ning toitub metsaservades või rohumaadel. Mõnel pool elutseb ka mägismaade nõmmrabadel (nt. Soti mägismaal, Kagu-Inglismaal Exmooris ja Quantocksis), tavaliselt looduslikust puupiirist madalamal, suvel võib liikuda ka puupiirist ülespoole. Toitumine Kuna ta on taimtoiduline loom, siis enamik toidust (ligi 80%) moodustub põõsa- ja puude
· suvel roostepruun, talvel hallikaspruun, PUNAHIRV noortel on kasukas valgetäpiline · saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Cervus elaphus L. · elada eelistavad rikka alusmetsa ja · tüvepikkus kuni 230 cm lagendikega segametsi, milles on lagedaid · 100...150 (200) kg, pullid on raskemad kohti. · kogu aeg olnud meie aladel väikesearvuline · paikse ja reeglina peidulise eluviisiga ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud · territooriumit märgistavad nad lõhnaga · korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Saaremaale, kaasajal on ta sagedasem just · isasloomad elavad üksikult, emasloomad
kahju süües noorte kuuskede ladvakasvusid. Punahirv on maailmas laialt levinud, Eestis aga väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel siit täiesti puudunud. Tänapäeval on ta sagedasem Eesti läänesaartel ja Lõuna-Eestis. Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn "sabapeegel". Elupaigana eelistavad nad rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Hirve toiduks on peamiselt rohttaimed ja puhmad, lehtpuude ning -põõsaste võrsed, eelistab paakspuud, toomingat, pihlakat, kadakat, paju jt. Koorib ka kuuskede ja mändide tüvesid. Hirve toidulaud on mitmekesisem kui põdral ja metskitsel, see annab talle nende ees teatud
Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge. Tiigilendlase levila kulgeb kitsa vööndina Belgiast Euroopas kuni Jenissei jõeni Aasias. Eestis on tiigilendlast leitud nii mandrilt kui ka Saaremaalt, kuid ta on võrdlemisi haruldane. Mõnevõrra rohkem on teda tabatud Tallinna ümbrusest. Tiigilendlase elupaikadeks on hõredad puistud ning puude ja lagendikega vahelduvad alad. Nagu nimigi näitab, on see loom seotud ka veega ning toitu kogubki tiigilendlane vaid väiksemate järvede, tiikide ja aeglase vooluga jõgede kohal lennates. Sääskede ja kihulaste ning teiste väiksemate putukate otsinguil lendavad tiigilendlased madalal veepinna kohal, harva tõusevad nad kõrgemale. Nende lend on jõuline, liigutused on aeglased ja sujuvad, järske pöördeid nad ei tee. Tiigilendlaste lend võib kesta kogu öö, vahest väikeste vaheaegadega
annaabi.ee 
