Mees soovitas tal algul pajuvilet puhuda. Ei läinud kaua aega, kui ta salaja kodust minema läks. Ta hulkus ringi ja mängis pilli, selle eest pakuti talle süüa ja paar kopikat raha. Teda kutsuti pulma ja lustipidudele pillimeheks. Sellepärast hakati teda ka kutsuma Pilli- Tiiduks. Tiidu, aga polnud endaga rahul, ta tahtis ikka saada rikkamaks. Ta kuulis palju Kunglamaa rikkusest. Aga tal polnud piisavalt raha, et laevaga üle mere saada. Õnneks leidis ta ühe noore laevamehe, kes lubas ta salaja laeva võtta. Ta lasi teisel ööl laevast Tiidu köiega merre. Ja ütles, et kui sa vees oled kutsun ma teised laevamehed ja siis sina lõikad enda ümber oleva köie lahti ja ütled, et ujusid laevale järgi, kui see sadamast väljus. Nii ka juhtus ja Tiidu sai laeva peale tagasi. Talle anti kuivad riided selga ja pandi laevakambrisse magama. Kui ta paari päeva pärast Kunglalinna jõudis arvas ta, et keegi neist siin elavatest uhketest inimestest pilli kuulata ei taha
liikunud käsikirjadega, kuid kajastavad lisaks kaasaja olusid ja sündmusi Tallinnas (näljahäda, torma Tallinna lahel jne). Isikupärase keele ja stiili ning mitmekülgsete teadmistega Müller on oma jutlustes tsiteerinud ja refereerinud nimekaid kirikutegelasi (Augustinus, Luhter jt), antiikautoreid (Arsitoteles, Homeros jt), legende jm. Ühes 1605. a jutluses on ta hoiatava näitena esitanud rahvusvahelise anekdoodi - hätta sattunud laevamehe tõotus ja selle täitmata jätmine. Seda motiivi on eest kirjanduses hiljem tähelepanuväärselt kasutanud Juhan Liiv. Georg Mülleri kantslikõnede mahukas käsikiri, Tallinna linnaarhiivis säilinud, kutsub elavalt mälestusse noore protestantliku jutlustaja heitlusi, sule ja sõnaga töötamist noilt Rootsi-Poola vaenutegevuse ahastuslikelt aastailt. Jutluste autori kitsarinnalise meelsusega liitub teisest küljest paljulugenud ja kirjandusliku andega teoloogi jooni
arvestavad pastorite hulgas liikunud käsikirjadega, kuid kajastavad lisaks kaasaja olusid ja sündmusi Tallinnas (näljahäda, torma Tallinna lahel jne). Isikupärase keele ja stiili ning mitmekülgsete teadmistega Müller on oma jutlustes tsiteerinud ja refereerinud nimekaid kirikutegelasi (Augustinus, Luhter jt), antiikautoreid (Arsitoteles, Homeros jt), legende jm. Ühes 1605. a jutluses on ta hoiatava näitena esitanud rahvusvahelise anekdoodi - hätta sattunud laevamehe tõotus ja selle täitmata jätmine. Seda motiivi on eest kirjanduses hiljem tähelepanuväärselt kasutanud Juhan Liiv. Georg Mülleri kantslikõnede mahukas käsikiri, Tallinna linnaarhiivis säilinud, kutsub elavalt mälestusse noore protestantliku jutlustaja heitlusi, sule ja sõnaga töötamist noilt Rootsi-Poola vaenutegevuse ahastuslikelt aastailt. Jutluste autori kitsarinnalise meelsusega liitub teisest küljest paljulugenud ja kirjandusliku andega teoloogi jooni
hulgas liikunud käsikirjadega, kuid kajastavad lisaks kaasaja olusid ja sündmusi Tallinnas (näljahäda, torma Tallinna lahel jne). Isikupärase keele ja stiili ning mitmekülgsete teadmistega Müller on oma jutlustes tsiteerinud ja refereerinud nimekaid kirikutegelasi (Augustinus, Luhter jt), antiikautoreid (Arsitoteles, Homeros jt), legende jm. Ühes 1605. a jutluses on ta hoiatava näitena esitanud rahvusvahelise anekdoodi - hätta sattunud laevamehe tõotus ja selle täitmata jätmine. Seda motiivi on eest kirjanduses hiljem tähelepanuväärselt kasutanud Juhan Liiv. Georg Mülleri kantslikõnede mahukas käsikiri, Tallinna linnaarhiivis säilinud, kutsub elavalt mälestusse noore protestantliku jutlustaja heitlusi, sule ja sõnaga töötamist noilt Rootsi-Poola vaenutegevuse ahastuslikelt aastailt. Jutluste autori kitsarinnalise meelsusega liitub teisest küljest paljulugenud ja kirjandusliku andega teoloogi jooni
ekvaatorit ületada. Selle tõendusena saab iga äsjaristitud meremees lõbusasisulise ristimistunnistuse. Kui kõik on henselduse läbi teinud, saab kapten Neptunilt ekvaatori "võtme" ning loa jätkata reisi. Peale ekvaatori on henseldamist kasutatud ka Kulleni maanina ja Gotlandi juures, Skagerrakis, Gibraltari väinas, Kap Hoornist möödudes, Vähi pöörijoone ja polaarjoone ületamise . Ekvaatori ületamine Merematus, laevamehe või laeval viibinud isiku matmine merre (ookeani). Seda tehakse siis, kui surnut pole võimalik kodumaale (või lihtsalt kuivale maale) toimetada. Vajadus merematuse järele tekkis kauges minevikus, kui hakati tegema pikki mereretki. Kujunesid kindlad rituaalid: nt viikingid asetasid oma lahingus langenud kaaslased drakkaritele, süütasid laevad ning lasksid neil purjetada kangelaste maailma Valhallasse. Arvatavasti toimisid nii ka muistsed eesti meresõitjad
annaabi.ee 
