1. TEOREETILINE TAUST Sündides siia ilma, kanname me nime, mille panevad üldjuhul lapsevanemad. Muistsest ajast alates on nimede panekul olnud suureks mõjutajaks kultuur. 13. sajandist alates sai Eesti aladel tugevamaks võõraste kultuuride mõju: Eesti aladele tungisid sisse erinevatest riikidest inimesed. Üheks rahvuseks olid sakslased, sellepärast esines palju saksa päritoluga nimesid nagu Albert ja Peeter [12]. Leidus ka kiriklikku päritolu vanu laennimesid, mis muganesid eesti keelde. Need ilmusid Eestisse 16. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni. Vanad laennimed Jaan, Kadri, Kai ja Triinu on siiamaani kasutuses. Võõrkeelsed nimed tulid aga 19. sajandi lõpukümnenditel, nendeks on näiteks Adele, Sven ja Imre. [2] Tänapäeval on väga palju erinevaid nimesid, nii saavad nad omada ka tähendust. Sisult võib see olla seotud loodusega, tundeeluga või isegi värvustega. Käbi, Laine,
isikunimesid (Lembitu; Salme), lisa saadi Soomest (Aino; Väino), kirjandusest (Eha; Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule; Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed (Maie; Rein), 1950.- 1960. aastail valiti lastele taas eesti oma nimesid (Sirje; Urmas; ka laennimesid Tiina; Toomas), mida hakati olemasolevatele ka lisaks moodustama (nt Marika jt eeskujul Jaanika jne). 1970. aastail hakkas eestlaste eesnimistu täienema uuemate võõrapäraste nimedega (Margit; Marko). 1980. aastail eelistati taas eetipäraseid eesnimesid, laiemasse pruuki tulid seni vähem kasutatud laennimed (Triin; Kristjan). 20.-21. sajandi vahetust iseloomustab eri stiilide paljusus. Valitakse nii 20. sajandi alguse eesnimesid (Anette; Karl) kui ka laennimesid (Liisa; Siim),
kalendrid. Eesti nimesid võeti Henriku Liivimaa kroonikast, rahvaluulest, soome keelest, eesti kirjandusest, aga mõeldi ka välja. 1920-30ndatel olid suurem osa nimesid eesti nimed, kuigi 1930ndatel tulid moodi üleeuroopalised nimed. 1960ndatel eksperimenteeriti, aga need olid siiski eestipärased. 1970ndatel pandi võõrapäraseid nimesid. 1980ndatel eelistati jälle eesti nimesid. 1990ndatel sai alguse moenimede vool (Maria, Helena, Johanna, Anette, Karl, Robert), pandi laennimesid (Triinu, Liisa, Kristjan, Siim), uuemaid võõrapäraseid nimesid (Laura, Grete, Sandra, Annabel, Birgit, Kevin, Rasmus, Robin, Sten). Sajandivahetusest alates umbes 20% saavad kaksiknime (naistel tüüpiliselt 2 silpi + 2 silpi – Pille-Riin, Mari- Liis; meestel 1 silp + 2 silpi Karl-Robert). Nimesid on tuletatud, on eri variatsioonid, analoogtuletised, riimnimed. Eesti nimesid iseloomustavad variatsioonid. Varieerumine läheb vahel üle piiri. Aastaid 2000+ ei
Aeg soosis konservatiivsust, reageering võõrriigi võimule soosis pigem eestimaiseid nimesid. 60ndatel aastatel tuli uusi nimesid rohkem, ka laenatud nimesid: Ülle, Piret, Anu jne. 70ndatel uued võõrapärased nimed: Margit, Signe, Kristel. 80ndatel eelistati jälle eesti nimesid: Kadri, Triin, Liis, Liina, Siim. Sajandivahetusel näeb, et uue iseseisvuse tingimustes valitseb kirevus. Alguse moenimed: Maria, Helena, Johanna pärit XX sajandi moenimedest. Laennimesid: Triinu, Liisa, Liis. Uuemad võõrapärased, palju ,,üleeuroopalised nimed" nimed. Üle 20% saab kaksiknime: Pille-Riin, Mari-Liis. Eesti nimedele omane see, et ühest nimest saab palju nimesid moodustada. Aili-Aile-Aila. Nt teha analoogtuletisi: Ailika, Eelika, Elvika, Heinika. Palju ka riiminimesid: Sirje, Marje Irja, Merja jne. Tuleneb ka ootamatuid suundumusi, saab varieerida tähekuju. Nt Cätlin. Nimeseaduse nõue: tuleb järgida keele õigekirjareegleid.
olemasolevatele ka lisaks moodustama (nt Marika jt eeskujul Jaanika jne). 1970. aastail hakkas eestlaste eesnimistu täienema uuemate võõrapäraste nimedega (Margit; Marko). 1980. aastail eelistati taas eestipäraseid eesnimesid, laiemasse pruuki tulid seni vähem kasutatud laennimed (Triin; Kristjan). 20.21. sajandi vahetust iseloomustab eri stiilide paljusus. Valitakse nii 20. sajandi alguse eesnimesid (Anette; Karl) kui ka laennimesid (Liisa; Siim), ent ülekaalus on siiski uuemad võõrapärased nimed (Annabel; Kevin); eesti eelisnimestikus on üha sagedamini eesnimesid, mis on moes ka teistes Euroopa maades. Osa eestlasi kannab kaksiknimesid (Mari-Liis; Karl Robert). Praegu saab kaksiknime umbes 20% eesti lastest. Niisiis iseloomustab eesti eesnimistut 1) nimede paljusus (iga uus nimemood toob kaasa uusi nimesid, mis hõlpsasti eelmised välja vahetavad); 2) nimemoe
annaabi.ee 
