Tunnikonspekt Teema: S hääliku kõnesse viimine sõna algul enne Ö ja Ü häälikut. (laps on 5-aastane) Eesmärgid: 1) laps õpib õigesti hääldama s häälikut sõna alguses labialiseeritud täishäälikute (Ö, Ü) ees; 2) kinnistada s hääliku hääldamist labialiseerimata vokaalide ees; 3) laps õpib eristama kuulmise teel s häälikut. Töövahendid: 4 nukku, söökide/kingituste pildid, mänguauto, lauamäng, pilt sünnipäevast. Tunni struktuur: Etapp, võte, harjutus Logopeedi tegevus ja kõne Märkused Ettevalmistav etapp Logopeed kõneleb: ,,Tere! Kuidas sul läheb? Küsimused tunni alguses on
liikvidad r l Pool w j vokaalid Eesti keele vokaalid kõrge i ü u e ö õ o keskkõrge ä a madal ees taga Labialiseerimine huulte kasutamine selleks, et muuta kõnetrakti kuju (e ö; i ü);labialiseeritud torus Teiste keelte vokaalid i u i i (õ) u e o e o ä a a läti keel vene keel i ü u Eesti keel on naaberkeeltest keerukama vokaalisüsteemiga +
suulagi (velum) ja selle osad, kurgunibu (uvula), neel, kurk, keel ja selle osad tipp, selg ja juur (apex, dorsum, radix). Resonaatorid: suuõõs, ninaõõs, neel ja huultetagune. Neelu-, suu- ja ninaõõs moodustavad kõnetrakti. Aktiivsed artikulatoorsed organid: hääldamisel liigutatakse keelt, huuli ja pehmet suulage. Ülejäänud passiivsed. Huuled: labialiseeritud vokaalid, labiaalkonsonandid Keeletipp, selg ja juur: konsonandid ja vokaalid Liikumisega õõnte omadused muutuvad ja häälikud saavad just neile iseloomulikud akustilised tunnused. Õhuvoolu pääsu ninaõõnde reguleerib pehme suulagi. Kui pehme suulagi suleb käigu ninaõõnde, tekivad suuhäälikud. Kui pehme suulagi laskub, pääseb õhuvool ninna ja kui suu on sel ajal suletud, tekivad nasaalid. Mida erinevamad on keele ja teiste kõneorganite asendid, seda erinevamad on
foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised. Esimese põhjal liigitatakse häälikud ees-, taga- ja keskvokaalideks. Keeleselja kõrguse järgi eristatakse madalaid, kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale. Eri keeltes leidub huulvokaale kõige sagedamini kõrgete ja keskkõrgete taga-vokaalide hulgas. Labialiseeritud eesvokaale kasutavad näiteks eesti, ... ja ... keel (nimetage vähemalt 3). Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e). Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti ülekattega ehk samaaegselt vanasti nimetati selliseid häälikute vastasmõjutusikoartikulatsiooniks. Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste andmete reas nimetatakse segmendiks.
(skeemil vasak ja parem väli), kuid ka keskele olev kolmnurk ei jää tühjaks seal moodustuvaid nimetatakse keskvokaalideks (nt [] ehk vene ). Keeli, mis kasutavad viimaseid, pole vähe (meil tuntumatest ka rootsi, samuti inglise, saksa, prantsuse). Tavalisim keskvokaal on neis keeltes nn svaahäälik [ ] (rõhutu silbi redutseerunud e). Huulvokaalidest (labiaalvokaalidest) on enamikus keeltes tagavokaalid o, u. Labialiseeritud eesvokaalid on haruldasemad: peale eesti ö, ü veel nt saksa, prantsuse ja rootsi keeles tavalised [ø], [oe] (vastavalt keskkõrge ja keskmadal "ö") ning [y], [] (kõrge ja poolkõrge "ü") vt ka allpool eri keelte vokaalisüsteemid. Keskvokaalide seas leiame huulvokaalid rootsi pika ja lühikese näol (hus, upp vt allpool). NB: Eesti õ ei ole huulvokaal ega keskvokaal, vaid tagavokaali u illabiaalne vaste []. Tema kirjeldamine
Dissimilatsiooni puhul sunnib samasugune või sarnane häälik teise hääliku endast erinevaks. Haploloogia ehk kahest kõrvutiolevast silbist või häälikust ühe ärajätmine. Nt lihulane mitte lihulalane. Kuidas jagunevad vokaalid? Vokaalid jagunevad kõrguse alusel kõrgeteks (ü, i ja u), keskkõrgeteks (ö, e, õ ja o) ning madalateks vokaalideks (ä ja a). Moodustuskoha alusel võib eristada eesvokaale (ü, i, ö, e ja ä) ning tagavokaale (u, õ, o ja a). Labialiseeritud vokaalid on ü, ö, u ja o. Kuidas jagunevad konsonandid? Konsonandid jagunevad helilisteks (l, m, n, r, v, j) ja helituteks (k, p, t, h, s, s, f). Moodustusviisi alusel jagunevad konsonandid sulghäälikuteks (k, p, t), ninahäälikuteks ehk nasaalideks (m, n, h) ja ahtushäälikuteks ehk spirantideks (w, v, f, s, r, l, j, s ja h). Moodustuskoha alusel jagunevad konsonandid huulhäälikuteks (m, p, v, f, w), hammashäälikuteks (t, n, s, r, l),
annaabi.ee 
