– Sotsiatsioon, Kõrvutiasetsevad, kuid erinevates tingimustes arenevad kooslused lähevad üksteiseks üle liikide järkjärgulise ärajäämise ja juurdetuleku teel. – Ruumiline kontinuum 4. Kas väide on tõene või väär? "Klassifikatsioon on rühmituste süsteem, milles kõik objektid on ära jaotatud nii, et selgub millised neist on rohkem sarnased ja millistel on vaid mõned kõige üldisemad ühisjooned." Vastus: TÕENE 5. L. Laasimeri (1958) Eesti geobotaanilise rajoneeringu aluseks on võetud: Vastus: Süntaksonid Test 3 Eesti metsavarud 1. Kas väide on tõene või väär? "Väljaspool Eestit Eesti metsamaad omavate füüsilisest isikust erametsaomanikke on kõige enam Saksamaal." Vastus: Väär 2. Vali iga kasvukohatüübi/tüübirühma juurde sobiv osakaal Eesti metsadest. Naadi kasvukohatüübi metsad – 10,8%, Loometsad – 2,4%, Laanemetsad – 23,5%,
võib eeldada, et liigirikkus ei ole veel jõudnud praegusele maastikupildile vastavasse tasakaaluolekusse. Peale selle püüdsime leida väljasuremisvõla tegelikku ulatust: kui suurt hulka Saaremaa ja Muhu loopealsete liikidest ähvardab tulevikus väljasuremine sel põhjusel, et nende elupaik on kadumas? Ajaloolised andmed loopealsete leviku ja suuruse kohta saime Eesti taimkatte suuremõõtmeliselt kaardilt, mille koostamist alustati Theodor Lippmaa ning jätkati Liivia Laasimeri juhatusel [8]. Tänapäevased andmed pärinevad pärandkoosluste kaitse ühingu poollooduslike koosluste inventuuri andmebaasist. Selgus, et loopealsete liigirikkus ei olenegi looalade praegusest pindalast ja sidususest. See seos oleks olnud eeldatav juhul, kui valitseks tavapärane tasakaaluline seisund liigirikkuse ja maastikustruktuuri vahel. Leidsime hoopis, et loopealsete praegune liigirikkus seostub 70 aasta taguse maastikupildiga ehk loopealsete pindala ja sidususega 1930. aastatel
Liikide, nende rühmituste või koosluste järjestamine piki telgi, mis määravad taimkatte varieerumise. Ordinatsioon Kolme rinde dominantide kombineerumisel põhinev üksus. Sotsiatsioon Klassifikatskooni põhiüksus, kuhu kuuluvad kõik teatud floristilise koosseisu ja ühesuguse välimusega kooslused ühetaolistes kasvukohatingimustes. Eristatav kahe rinde dominantide alusel. Assotsiatsioon Üksus, mis hõlmab kooslusi, kus on sama edifikaator. Formatsioon -L. Laasimeri (1958) Eesti geobotaanilise rajoneeringu aluseks on võetud:Süntaktsionid -"Klassifikatsioon on rühmituste süsteem, milles kõik objektid on ära jaotatud nii, et selgub millised neist on rohkem sarnased ja millistel on vaid mõned kõige üldisemad ühisjooned." TÕENE V. -Kõik ühte liiki kuuluvad isendid mingis kohas ja kindlal ajal. populatsioon Biotsönoosi elupaik. biotoop Kõik ühe liigi isendid, kes kasvavad ühes taimekoosluses. tsönopopulatsioon
Lääne-Eestis on enamlevinumateks muldadeks gleimullad. Need ümbritsevad suuri rabasid ja väiksemapindalalisi rähksete või leostunud ja leetjate muldadega kõrgemaid alasid. Otepää, Haanja ja Karula kõrgustikul on künkliku reljeefi tõttu oluliselt erinevad mullad, mis vahelduvad juba väga väikesel maa-alal. Põllustatud küngaste nõlvadel levivad erodeeritud mullad. 29. Taimkate rajoneerimine, Eesti mets ja -tüübid, niidud (tüübid) ja sood (tüübid). Laasimeri geobotaanilise rajoneeringu järgi kuulub Eesti Lääneja Ida-Baltikumi allprovintsi I – Lääne-Eesti niitude ja puisniitude rajoon; II – Loode- ja Põhja-Eesti rannikuvööndi aruniitude r; III – Vahe-Eesti rabade ja lodumetsade r; IV – Pedja jõgikonna soode ja lamminiitude r; V – Ida- ja Kesk- Eesti kuusikute ja kuusesegametsade r; VI – Kirde-Eesti rabade ja lodumetsade r; VII – Emajõe alamjooksu ja Peipsi edelaranniku lammisoode r; VIII – Kagu-Eesti
Teodor Lippmaa, aastani 1925 Lipman, oli TÜ botaanikainstituudi ja botaanikaaia juhataja aastatel 1930-1943. 1920ndatel tegelas ta põhiliselt taimefüsioloogiaga. 1935. aastal ilmus Lippmaa koostatud Eesti taimestiku analüüs ja floristiline rajoneering, mis on siiani jäänud üheks enamkasutatavaks taimegeograafiliseks liigestuseks. 1934. aastal alustati Lippmaa juhendamisel Eesti taimkatte suuremõõdulist kaardistamist ning sellega jõuti lõpule 1955. aastal (siis juba L.-M. Laasimeri juhendamisel). Lippmaa initsiatiivil kehtestati 1935. aastal Eesti looduskaitseseadus. Lokaalfloora uuringutele kaasas Lippmaa üliõpilasi ja asjahuvilisi. Üheks suuremaks Eesti botaanikuid ühendavaks ettevõtmiseks kujunes eksikaatkogu "Eesti taimed" (I-IV) väljaandmine. Eksikaatkogu eesmärgiks oli floora uurimise edendamine, vahetuse teel ülikooli üldherbaariumi täiendamine teiste maade taimedega ning ühtlasi ka Eesti suuremate õppeasutuste varustamine herbaarmaterjaliga
Euroopas on luharohumaad levinud suuremate jõgede lammidel. Põllumajanduses viimase sajandi jooksul toimunud muutuste tõttu on aktuaalsed nende majandamise ja taastamise probleemid (Benstead jt., 1999). Eestis võib luharohumaid sagedamini leida Kesk- ja Lõuna-Eestist, suurimad neist asuvad Emajõe ja Pedja ning Koiva ja Mustjõe ääres. Lääne-Eesti ulatuslikumad luhad asuvad Kasari jõgikonnas (Pork, 1984). Luharohumaade pindala on Eestis olnud suhteliselt väike. Laasimeri (1965) andmetel oli 1960ndatel Eestis ca 83000 ha luharohumaid, mis moodustasid vabariigi pindalast 1,8%. Suuremad neist asusid Tartumaal hõlmates 10,5% luhtade üldpindalast ehk ca 26200 ha. Suuremal pindalal esines luharohumaid veel Põlvamaa idaosas (5000 ha), Valgamaal (5600 ha), Jõgevamaal (6300 ha) jne. Luharohumaade osatähtsus oli minimaalne Hiiumaal, Saaremaal, Harjumaal ja Ida-Virumaal ning Pärnumaa põhjaosas (Laasimer, 1965). 9
annaabi.ee 
