Kõne (2 silpi, I välde, astmevahelduseta, e-lõpp) -t -de -sid IV Idee (1 silp, lõpp pikk vokaal v.a. ii, -üü) -sid/-id Koi (1 silp, lõpp täishäälikuühend või ii, -üü) -d -de -sid V Pesa (2 silpi, I v, astmevahelduseta, A- ja B-t ühesugused) -sid (36%) Sõda (laadivahelduslik, B-tüvi I vältes) Jalg (laadivahelduslik, B-tüvi III vältes) Sepp (vältevahelduslik) -de Vokaal või Sõna 2 1 3 III I-II 1 2 1 AVta AV II I -e muu I II III V IV - Silpide arv
Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da- tegevusnime tüvi, nt loen : lugeda Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse liigid: Vältevaheldus ehk vältemuutus Laadivaheldus ehk laadimuutus o Geminaadivaheldus ehk pikkusmuutus (mõnes käsitluses ei eristata, jäetakse osaks vältevaheldusest) Eesti keele morfofonoloogiast Sõna on laadivahelduslik ehk laadimuutuslik, kui ühes tema tüvevariantidest esineb sulghäälik või s, teises mitte. Sulghäälikut või s sisaldav tüvevariant on tugevas astmes, neid mitte sisaldav tüvevariant nõrgas. lamba : lammast juhin : juhtida Eesti keele morfofonoloogiast Sõna on vältevahelduslik ehk vältemuutuslik, kui üks tema tüvevariantidest on III vältes, teine II vältes. III-välteline tüvevariant on tugevas astmes, II-välteline tüvevariant nõrgas astmes. laulu (mille
· de-mitmus nõrgaastmelisest kons.tüvelisest te-tunnusega (huultesse, kiirtesse, nooltesse, saartele, säärtel) · mitm part lõputa (kiiri, hääli, seeni, tuuli, voori) · i-mitmus on normikohane (huulil, nooril, peenilt, saarile, seenilt, suuris) · leem: leeme: leent: leemesse e leende: leente: leemi: leentesse e leemisse PÕHITÜÜP UUS · uue, uut, uuesse e uude, uute, uusi, uutesse e uusisse · sõnad, milles pikale vokaalainesele järgneb laadivahelduslik s, välja arvatud sõna paas. (hiis, kuus, köis, niis, põis, reis, täis, viis, voos, õis) · rs: rr vaheldusega sõnad, nagu vars · s: n vaheldusega sõnad, nagu küüs VORMISTIKUST: · ains part on tugevaastmeline kons.tüveline t-lõpuline, lõpp on kokkusulanud tüve t-ga ja kirja pandud ühe tähega (hiit, köit, reit, täit, õit)
diftongi järel, nt leib : leiva, kaevelda : kaeblen helilise konsonandi järel, nt halb : halva, kurb : kurva; B 2) b kadu eesti keeles ei esine fonoloogilistel põhjustel u ja v kõrvuti, sellistel juhtudel b kaob, nt tuba : toa, nõbu : nõo; 3) mb : mm assimilatsioon, nt hammas : hamba, õmmelda : õmblen. Laadivaheldus on paljudes sõnades taandunud, nt saba, raba. Mitmete sõnade puhul on lubatud nii laadivahelduslik kui ka astmevahelduseta muutmine, nt kubu : kubu/koo, hälbima : hälvin/hälbin. D 1) d kadu lühikese vokaali järel, nt ladu : lao; diftongi järel, nt kiud : kiu; pika vokaali + helilise konsonandi järel, nt keerd : keeru, keeld : keelu. 2) d : j, nt pada : paja, koda : koja, sõda : sõja; 3) d assimileerub nii liikvida (sulahäälik = heliline konsonant l, r) kui ka nasaali järel, nt korrata : kordan, sünd : sünni.
A-tüvevokaaliga käänduvad kohanimed: Jeruusalemm, Petlemm. Kreeka, Poola, Saksa a tuleneb käändeparadigmast. Käänamise erijuht on ka astmevaheldus. Laadivaheldus passiivne, vältevaheldus aktiivne. Vaheldus, mis tekitab küsimusi: New Yorgis ??? kohanimedes võib selliseid mugandusi malle kasutada. selle üle arutletud. Seda ei tohi laialt rakendada. Enamiku nimede puhul jääb klusiili pikkus muutmata. -burg lõpulised nimed. Hamburg. Varasemas kirjakeeles XX saj alguses mall, mis laadivahelduslik buri. Peterburi, Viiburi. Soome nimede käänamine. Soome keele oskajad käänavad soome keelele lähedasemalt. Nt Kettunen. Eestikeelne paradigma soome omale lähedane. Vuolijoki vuolijoe, joke. segaparadigma. Tänapäeval seisukond, et n lõpulistel nimedel käänamine mõlemat pidi võimalik. Tavalisem on võtta kui võõrnime. Ülakoma. Kui rohkem häälikuid kaob, tuleb kasutada ülakoma. Kui ei kao, siis ülakoma pole vajalik
annaabi.ee 
