infoallikatest teabe edastamine läbi meediakanalite, kust info jõuab vastuvõtjani, kelleks on tavaline inimene. Meedia oma olemuselt on riigikorra ja ühiskonna peegeldus. See tähendab, et meedia sisu oleneb sellest, kas riigis valitseb demokraatia või totalitaarne kord ning kas meediakanali lugejatel, kuulajatel või vaatajatel on rohkem huvi pehmete või kõvade uudiste vastu. Samal põhjusel on ka olemas nii kvaliteetlehed, kui ka neile vastukaaluks hiljem tekkinud kõmulehed. Läbi ajaloo on meedia olnud pidevas muutumises. Parim näide sellest on uute meediakanalite teke ning vanade järk-järguline hääbumine. Näiteks poleks enne 20. sajandi algust osanud unistadagi, et mõnekümne aasta pärast võib uudiseid lehest lugemise asemel hoopis raadiost kuulata või televiisorist vaadata. Nüüdseks hakkab ka muidugi nende meediakanalite tähtsus langema või tegelikult ongi juba langenud, kuna populaarsust on kogunud uusmeedia
retsensioon - arvutab nähtusi ja sündmusi; peab olema argumenteeritud ja võimaluse korral näidetega ilmestatud; eesmärk on tähelepanu juhtimine nähtuste või sündmuste tugevatele ja nõrkadele külgedele, mitte solvamine ja mahategemine. Retsenseeritakse eeskätt teoseid sõnavabadus – õigus vabalt levitada oma ideid, arvamusi, veendumusi ja infortmatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil tabloid – kõmulehed, kollane ajakirjandus tavaline inimene - satub meedia tähelepanu alla väga harva, enamasti siis kui nad on seatud mingite erakorraliste sündmustega valge ajakirjandus – kvaliteetajakirjandus, mis nõiab objektiivsust ja tasakaalu. Ideaalika on mõistus, analüüs ja arutlus. Tunded on tagaplaanil
Ärge siiski ainult sellele toetuge, arendage ja lihvige oma kirjutamisoskust, olge selle üle uhke ja näete, kuidas tulemused paranevad. Samuti saavutate meedia poolehoiu, kellega püüate koostööd teha. Pressiteade peaks harva ulatuma üle kahe lehe. Kõige parem üks lehekülg, mis on hästi kirjutatud ja sisaldab detaile. Harjutage lausete lühendamist, visake välja mittevajalikud sõnad ja tehke järgi meedia kokkusurutud kirjastiili. Kõmulehed pole ehk muidu küll parim ajakirjandus, kuid täpse kirjutamise alal on nad eksperdid. Püramiidi kuju sobib meediale kirjutades järgida, alguses loo põhiiva ja olulisemad faktid, millele järgnevad laused ja lõigud tähtsuse kahanevas järjekorras. Infolehed Kiiresti muutuvas või kriisisituatsioonis ei pruugi teil olla aega peensusteni lihvitud pressiteate kirjutamiseks.
Õigus ja Kohus). Lehed. Postimees: Hindrey, Teataja: Päts, poliitiline, praktiline leht. Mitmekesine toimetus. Päevaleht: mitteparteiline. Luiga, erapooletu, uudised, erakuulutused. Sõja lõpuks mittebolsevistlik ajakirjandus hävitatud. Sõjatsensuur kaotati 1920. 1919/20- 1930ndate algus modernne, mitmekesine, tööstus Trükiseadus. Laku perset tsensor. Ajaleht=riiklik info+kõmu. Vaba Maa, Postimees, Kaja, Rahva Sõna. Kaup. Kuulutuste, reklaami osakaal tõuseb. Kõmulehed: Esmaspäev, Rahvaleht. Segazanrid: kirjeldus, artikkel, juhtkiri, veste, reportaaz, interview. Sõnum üldmõiste informeeriva teksti kohta. Uudis ja teade sünonüümid. Pealkirjad näitavad uudisväärtuslikkust, kannavad keskseid fakte, fraas ilma verbita, palju alapealkirju. Laaman: puudused kantselei stiil, kantseleikeel, infopuudus, subjektiivsus, lehtede tülitsemine . Uued ametid ajakirjanikel: uudisreporter, fotoreporter, karikaturist-illustraator. Toimetuse
kuningannaga. Daam tituleeris end krahvinna de La Motte'iks ja väitis end olevat Marie-Antoinette'i lähedane sõbratar. Talle auahne kardinal kaelakee usaldaski. Daam aga tõttas koos abikaasaga Londonisse, kus nad hakkasid noaga briljante keest välja koukima, et neid maha müüa. Briljantide müümisel nad vahele jäidki. Võhikutena küsisid nad juveliiridelt vääriskivide eest uskumatult madalat hinda. Mõlemad sulid toimetati Pariisi, kus nad kelmuses süüdi mõisteti. Kuid kõmulehed mustasid Marie-Antoinette'i väites kus suitsu seal tuld. Kuninga ja kuninganna ilmumine kohtusse tõestamaks, et nad proua de La Motte' ei tunne, oli väärsamm, mida poleks ühegi hinna eest tohtinud teha. Seda kasutasid kõmulehed kuningakoja laimamiseks. (Kaelakee afääri ei tohi segi ajada kaelakee looga Al. Dumas' vanema raamatust "Kolm musketäri"!) edumeelsemad aadlikud ja preestrid mõistsid, et pehkinud feodaalkord on läbi saamas. Isegi kuninga
28 Valitsev kuningas Louis XVI tegi oma poliitilise karjääri esimese tõsise faux pas3: ta nõustus koos kuningannaga kohtusse minema. Ausa kristlasena soovis kuningas üldsusele tõestada, et ei temal ega kuningannal pole nn kuninganna kaelakeega vähimalgi määral pistmist ning et proua de la Motte on mõlemale täiesti tundmatu isik. Kuid dzinn 4 oli pudelist välja lastud. Kõmulehed asusid toetama proua de la Motte'i, keda võimud karistavat üksnes selleks, et kõrki Marie-Antoinette'i süüst puhtaks pesta. Kogu üldsus oli hämmingus, kui kohus kuulutas kardinal de Rohani süüst vabaks. See mõjus kuningannale kõrvakiiluna. Mees, kes pidas võimalikuks omandada korruptiivsel teel Prantsusmaa kuninganna usaldust ja sõprust, vääris uhke Marie-Antoinette'i silmis kui mitte surma, siis vähemalt vanglakaristust! Proua de la Motte mõisteti eluks ajaks vangi
kuningannaga. Daam tituleeris end krahvinna de La Motte’iks ja väitis end olevat Marie-Antoinette’i lähedane sõbratar. Talle auahne kardinal kaelakee usaldaski. Daam aga tõttas koos abikaasaga Londonisse, kus nad hakkasid noaga briljante keest välja koukima, et neid maha müüa. Briljantide müümisel nad vahele jäidki. Võhikutena küsisid nad juveliiridelt vääriskivide eest uskumatult madalat hinda. Mõlemad sulid toimetati Pariisi, kus nad kelmuses süüdi mõisteti. Kuid kõmulehed mustasid Marie-Antoinette’i väites – kus suitsu seal tuld. Kuninga ja kuninganna ilmumine kohtusse tõestamaks, et nad proua de La Motte’ ei tunne, oli väärsamm, mida poleks ühegi hinna eest tohtinud teha. Seda kasutasid kõmulehed kuningakoja laimamiseks. (Kaelakee afääri ei tohi segi ajada kaelakee looga Al. Dumas’ vanema raamatust “Kolm musketäri”!) edumeelsemad aadlikud ja preestrid mõistsid, et pehkinud feodaalkord on läbi saamas. Isegi kuninga
ühiskonda ei peaks. Erinevus on intensiivsuses, aga ka sallivuses teisitimõtlejate suhtes. Kriitiline tasub olla igasuguse materjaliga kokku puutudes, kuid inimest austades. Taasiseseisvunud Eesti ajakirjandus Nõukogude süsteemi kokkuvarisemine ning Eesti riigi taasiseseisvumine avas turu rohketele uutele väljaannetele. Ajalehe asutamiseks polnud enam vaja litsentsi ning turul olid paljud nisid täitmata (nt väljaanded vanuritele, kõmulehed, ristsõnad, astroloogiat jm käsitlevad väljaanded). Kokku asutati 1987-1991 ligikaudu 400 uut väljaannet. Suurem osa neist ei pidanud vastu üle kahe-kolme aasta. Aastail 1987- 1990 tõusis perioodikaväljaannete koguarv 3,7 korda ning väljaannete kogutiraaz kahekordistus, ulatudes 2,55 miljonini. Paari järgneva aasta jooksul aga vähenes väljaannete hulk majandusraskuste tõttu märgatavalt. 1990. aastate alguses erastati enamik ajakirjandusväljaandeid, esialgu läksid kõik
annaabi.ee 
