Algselt oli pikoloflööt valmistatud puust, tänapäeval valmistatakse neid lisaks veel näiteks hõbedast või plastikust. Üks varasemaid teoseid, kus kasutati pikoloflööti, oli Ludwig van Beethoveni 5. sümfoonia, kus pikoloflööt mängib viimases, neljandas osas. Pikoloflöödile on kirjutanud instrumentaalkontserte Lowell Liebermann, Sir Peter Maxwell Davies, Bruce Broughton, Valentino Bucchi, Egil Hovland, Guus Janssen, Daniel Pinkham. Graham Waterhouse on kirjutanud kvinteti pikoloflöödile ja keelpillikvartetile. Pikoloflööti õpetatakse Paide muusikakoolis. http://paidemuusikakool.ee/wp-content/uploads/2011/01/pikolo.jpg Video: http://www.youtube.com/watch?v=RzKKg9zv9k4 Kasutatud allikad: http://et.wikipedia.org/wiki/Pikolofl%C3%B6%C3%B6t
koos Uus Orleansi philarmoonia orkestriga ilusa konterdi. Õppis Wynton Juilliardi koolis, kus ta sai ka bändi `'Jazz Messenger'' muusikuks. 1981. Aastal esineb Marsalis kvartetis koos Herbie Hancock, Ron Carter ja Tony Williamsiga. Nendega salvestab ta ka oma esimese albumi kui bändi liider. Järgnevatel aastatel esines Wynton selliste legendidega nagu seda on Sarah Vaughan, Dizzy Gillespie, Sweets Edison, Clark Terry ja Sonny Rollins. 1982. Lahkub Wynton kvartetist ja asutab oma kvinteti kus osaleb ka tema vend, kuid juba järgmisel aastal ta teeb jälle koostööd Hancockiga ja esineb ansampliga `'V.S.O.P''. Samal aastal saab Wynton ka oma esimese ''Grammy'' preemia. Aasta hiljem saab ta veel 2 ''Grammy'' preemiat, üheaegselt nii klassika kui ka jazzi esitajana. Hiljem on ta saanud veel 6 preemiat. 1980-tel jätkam Marsal oma muusiku karjääri ja kirjutab nii mõnegi laulu. Tema teoste hulgas ka
Red Mitchell bassil ja Bobby White trummidel. See koosseis leidis ajakirjade DownBeat ja Metronome poolt korduvalt tunnustust. 1954. aastast alates tuntakse Chet Bakerit peamiselt kui lauljat. Tema album "Chet Baker Sings" tekitas dzässipubliku seas vastakaid arvamusi, ent laulmise juurde Baker jäigi. 1955. aastal osales Baker filmis "Hell's Horizon". Samal aastal loobus ta stuudiolepingust ja viibis kaheksa kuud Euroopa-tuuril. USA-sse naastes lõi ta kvinteti, kuhu kuulusid teiste seas saksofonist Phil Urso ja pianist Bobby Timmons. 1956. aasta juulis salvestas see koosseis albumi "Chet Baker & Crew". 1959. aastal läks Baker elama Itaaliasse. Heroiinisõltuvusega oli ta võidelnud juba 1950. aastatel, ent alles kuuekümnendatel hakkas see ohustama tema karjääri muusikuna. 1960. aasta suvel arreteerisid Itaalia võimud Bakeri ning ta veetis ligi poolteist aastat trellide taga. 1960. aastate algul elas Baker
Chambersi ja pianist Bill Evansiga. 1950. aastate lõpus hakkas Davis eksperimenteerima laadilise dzässiga, mis kulmineerus albumiga" Kind Of Blue" (1959), mis on praeguseks ajaks müünud üle kahe miljoni eksemplari ja on üks kõikide aegade populaarsematest ja mõjukamatest moderndzässplaatidest. Miles Davise teises suures kvintetis (1964-1968) tegid kaasa saksofonist Wayne Shorter, pianist Herbie Hancock, bassist Ron Carter ja trummar Tony Williams. Uue kvinteti muusikat iseloomustas abstraktsus, populaarsete dzäss-standardite asemel hakati rõhku panema omaloomingule. Aastakümne lõpus hakkas Miles Davis oma loomingus üha rohkem kasutama mõjutusi pop- ja rockmuusikast. 969. aastal avaldas Miles Davis paljude meelest dzäss-rocki alguseks peetavad albumid ,,In A Silent Way" ja ,,Bitches Brew". 1973. aastal sündis album ,,On the Corner"., mis oli mõjutatud 20. sajandi klassikalisest muusikast. Tänapäeval vaadates olid 1970
Hiljem lahkus ta McShannist ning ühines kaheksaks kuuks Earl Hinesiga. Aasta 1945. oli Parkeri jaoks väga oluline aasta. Selle aja jooksul juhtis ta oma gruppi New Yorgis ning töötas koos Gillepsiega. Detsembris tegid nad koos kuuenädalase ööklubituuri Hollywoodis. Parker jätkas esinemisega Los Angeleses kuni 1946. aasta juunini, mil ta närvivapustuse sai ning haiglasse läks. Pärast taastumist 1947. aasta Jaanuaris, läks ta tagasi New Yorki ja moodustas kvinteti, mis esitas tema tuntumaid lugusid. 1947-1951 esines Parker paljudes ööklubides, raadiostuudiotes ja teistes esinemispaikades. Selle aja jooksul külasatas ta Euroopat, kus ta tegi palju salvestusi ning andis palju kontserte. Tema viimane esinemine oli 5.märtsil 1955 aastal ööklubis, mis oli tema auks saanud nime Birdland. Ta suri nädal hiljem, 12.märts 1955, oma sõbra korteris. Muusika Charlie Parker on välja andnud väga palju albumeid, kogumikke ja singleid. Mõned tema
1950. aastate lõpus hakkas eksperimenteerima modaalse ehk laadilise dzässiga, mis kulmineerus albumiga Kind Of Blue (1959), mis on praeguseks ajaks müünud üle kahe miljoni eksemplari ja on üks kõikide aegade populaarsematest ja mõjukamatest moderndzässplaatidest. Miles Davise teises suures kvintetis (1964-1968) tegid kaasa saksofonist Wayne Shorter, pianist Herbie Hancock, bassist Ron Carter ja trummar Tony Williams. Uue kvinteti muusikat iseloomustas abstraktsus, populaarsete dzäss-standardite asemel hakati rõhku panema omaloomingule. Aastakümne lõpus hakati võtma mõjutusi pop- ja rockmuusikast (Jimi Hendrix, James Brown, Sly Stone), kasutama elektrooniliselt võimendatud instrumente, mis võõrandas osa kuulajaskonnast, kuid tõi juurde ehk enamgi. 1969. aastal avaldas Miles Davis paljude meelest dzäss-rocki alguseks peetavad albumid In A Silent Way ja Bitches Brew, millel tegid kaasa Shorter, Hancock, Joe
Richard Bona sündis 1967. aastal väikeses Kameruni külas Mintas. Väiksena mängis ta küll kitarri, kuid tema suurim mõjutaja oli Jaco Pastorious kelle plaati ta teismelisena kuulas ning sellest saati on olnud Jaco tema suurim mõjutaja ja iidol. 22 aastasena läks Richard Bona Euroopasse seiklema ning 1995. aastal siirdus ta jazzipealinna New Yorki. 2002 aastal käis ta esmakordselt eestis ning nüüd 9 aastat hiljem tuli ta jälle jazzkaare raames eestisse esinema. Tema Kvinteti kuulusid Richard Bona- bassist ja vokalist, Tatum Greenblatt-trompetist, Etienne Satdwjik-klahvpillid, Adam Stoler- Kitarrist ning Ernesto Simpson-trummidel. Ta on musitseerinud koos Didier Lockwoodiga, Manu Dibangoga,Salif Keitaga,Michael Breckeriga,Randy Breckeriga,Pat Methenyga,Mike Sterniga, Joe Zawinuliga,Chick Coreaga,George Bensoni ja laulja Harry Belafontega. Temast on räägitud kui maailma parimast jazzbassistist.1 Bona on väga multikultuurne ja tutvust teinud paljude zanritega.
Põhilised Honeggeri stiili elemendid on: Bachi kontrapunkt, juhtivad rütmid, meloodiline amplituud, väga värvilised harmooniad, orkestri kõla impressionistlik kasutus ja formaalse ülesehituse rõhutamine. Tema stiil on raskem ja pidulikum kui tema kolleegidel ,,Les Six" grupist. Vaatamata stiilide erinevustest, tema ja teine ,,Les Six" liige Darius Milhaud olid lähedased sõbrad olles õppinud koos Pariisi Konservatooriumis. Milhaud pühendas oma neljanda keelpilli kvinteti Honeggeri mälestusele ning samuti tegi Francis Poulenc oma ,,Klarneti Sonaadiga". Honeggeri mõju maailmamuusikas ilmestab ka see, et tänapäeval võib leida tema pildi Sveitsi 20 frangiselt. Teosed Orkestrimuusika, kammermuusika, klaveripalad, balletid, ooperid, operetid, oratooriumid ja teised, raadio- ja filmimuusika. 4
Kammerorkester, NYYD Ensemble, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester jpt. Läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud "Insula deserta", mille esiettekandele Soomes (Keski-Pohjanmaan Kammerorkester Juha Kangase juhatusel) järgnesid mitmed välistellimused nii Soomest kui kaugemalt. Ilmekaks näiteks võiks tuua "Arhitektoonika" nime kandvad teosed: kui kaks esimest valmisid eesti interpreetide tellimusel (I Jaan Tamme nimelise kvinteti jaoks 1984 ja II Estonia Teatri triole 1986), siis "Arhitektoonika III. Postmetaminimal Dream" (1990) tellis Los Angelese ansambel California E.A.R.Unit, "Arhitektoonika IV. Per cadenza ad metasimplicity" (1990) Kanada ansambel Sound Pressure, "Arhitektoonika V" (1991) New Yorgi kitarrivirtuoos John Tamburello, "Arhitektoonika VI" (1992) festival Helsingin Juhlaviikot ning "Arhitektoonika VII" (1992) Strasbourgi festival Musica.
muusikalises programmis Black Entertainment Television. Alates 1993. aastast on Raimonds Macats Laima Vaikule showgrupi muusikaline direktor ning mängib regulaarselt Raimonds Paulsi showprogrammis. Macats on enam kui 15 CD produtsent ja arranzheerija, sealhulgas "Laima" ning mitmed Raimond Paulsi ja Imantis Kalnini projektid. Esinemised on teda viinud Taani, Rootsi, Norrasse, Iisraeli, Saksamaale, USA- sse ja Venemale. Aastal 2000 asutas ta nüüdisjazz kvinteti "R.M.B." Käesoleval ajal on Macats tihedalt seotud projektides Eesti muusikute Villu Veski ja Tiit Kallustega, kus mängib suupilli ja klahvpille. Lähiajal on ilmumas CD Raimonds Macatsi instrumentaalmuusikast. 7 Taavo Remmel Kontrabassist ja pedagoog Taavo Remmel (sünd. 1964) alustas muusikaõpinguid Tallinna Laste Muusikakoolis ning Tallinna Muusikakeskkoolis ja lõpetas Eesti Muusikaakadeemia
, Klaverikontsert, "Strata" (Kuues sümfoonia), "Prophecy") on vektoriaalse mõtlemisega kirjutatud." Läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud "Insula deserta", mille esiettekandele Soomes (Keski-Pohjanmaan Kammerorkester Juha Kangase juhatusel) järgnesid mitmed välistellimused nii Soomest kui kaugemalt. Ilmekaks näiteks võiks tuua "Arhitektoonika" nime kandvad teosed: kui kaks esimest valmisid eesti interpreetide tellimusel (I Jaan Tamme nimelise kvinteti jaoks 1984 ja II Estonia Teatri triole 1986), siis "Arhitektoonika III. Postmetaminimal Dream" (1990) tellis Los Angelese ansambel California E.A.R.Unit, "Arhitektoonika IV. Per cadenza ad metasimplicity" (1990) Kanada ansambel Sound Pressure, "Arhitektoonika V" (1991) New Yorgi kitarrivirtuoos John Tamburello, "Arhitektoonika VI" (1992) festival Helsingin Juhlaviikot ning "Arhitektoonika VII" (1992) Strasbourgi festival Musica.
tasemele. Nende võimaluste realiseerumise kohta andmed puuduvad. Teine neist pakkumistest võis isegi reaalseks osutuda, kuid Göteborgi pakkumist ei olnud neil tõenäoliselt võimalik vastu võtta, kuna kõik kolm kvintetis osalenud eestlast asusid õppima Stockholmi Ülikooli.286 Seega satuvad koos Raudsepaga Rootsi džässiajakirjanike huviorbiiti ka Soome kriitikutelt hiilgavaid arvustusi pälvinud Hans Speek ja Kuno Laren, kuid seda Raudsepa kvinteti liikme- tena, nende solistivõimetele pole tähelepanu jätkunud. Põhjus võibki olla sama kui meil Eestis – Soomes esineti kontserdilaval, mis vääris ka kriitika tähelepanu, Rootsis oli põhitegevuseks tantsumäng, mis üldjuhul arvustajate huviorbiiti ei satu. Kui neist selles kontekstis üldse kirjutati, siis ilmselt võib selle juba positiivseks kriitikaks lugeda. E. Raudsepp ja K. Laren siirdusid 1946. aastal õppima USA-sse, millega lõpeb ka meie
annaabi.ee 
