Järvi saab liigitada nende nõgude tekkimise järgi. Erosioonilised järved on liustiku või vooluvete uuristatud nõod ja eestis on erosioonitekkelisi järvi kõige enam. Erosiooniliste järvede kujunemisel võib esikohale määrata pikaajalised aeglased kulutusprotsessid, mis eriti intensiivselt toimisid neogeenis, kui mandrid asusid suhteliselt kõrgel. Mõned uurijad seletavad nõo moodustumist eeskätt mandrijää kündega. Vanemate järvede nõokontuurid kujunesid juba kvaternaarieelsel ajal aastamiljoneid kestnud erosioonilis- denudatsiooniliste protsesside toimel, kuid järvede nüüdisilme pärineb siiski viimasest jääajast, mil mööda nõgu liikus aluspõhja tugevasti kujutav jääkeel. Meteoriitsed järved, mis on tekkinud mõnda meteoriidikraatrisse. Eesti järvedest on meteo- riitne näiteks Kaali järv. Meteoriitsete järvede nõgu on tavaliselt küllaltki sümmeet-riline ja täpselt poolkera kujuline, sest see on tekkinud siiski meteoriidi põrkumisel maapinnaga.
Kõige soojem kuu on juuli (keskmine temperatuur Vilsandil 16,3 °C, Tartus ja Võrus 17,1 °C), kõige külmem veebruar (Vilsandil 3,5, Narvas 7,6 °C). Sajab keskmiselt 600, kõrgustikel kohati üle 700, saarte rannikualadel paiguti alla 500 mm/a. Lumikattega päevi on enim Ida-Eestis (üle 130), lumikatte keskmine paksus on suurim Haanja kõrgustikul (24 cm). Aluspõhja reljeef Aluspõhja pealispinna reljeefi suurvormid kujunesid välja Kvaternaarieelsel pikal kulutusperioodil (joonis). Aluspõhja lõikuvad sügavad mattunud orud, mis markeerivad jääajaeelset jõgedevõrku: Põhja-Eestis piki tänast Soome lahte kulgenud Ürg-Neeva ning Lõuna-Eestis Ürg-Daugava. Nende mattunud orgude põhi asub tänapäeval 10-80 meetrit allpool merepinda, seega ületab nende sügavus 100 meetrit (Tavast ja Raukas, 1982). Oluliselt kujundasid aluspõhja pealispinda Kvaternaari mandriliustikud, mis kandsid minema
vähemaks. Mandrijää kulutavat mõju on näha silekaljude, jääkriimude, kaljuvoorte ja jääkulutusnõgude näol. Kvaternaari glatsiaalsed setted on moreen, kruus, liiv, aleuriit ja savi. Maismaale kujunes Paleogeeni lõpus jõgede võrgustik, millest on tänapäevani säilinud mattunud orud ja tänapäeva maastikul välja paistvad ürgorud. Aluspõhja pealispinna reljeefi suurvormid kujunesid välja Kvaternaarieelsel pikal kulutusperioodil. Oluliselt kujundasid aluspõhja pealispinda Kvaternaari mandriliustikud, mis kandsid minema hinnanguliselt mitmekümne meetri paksuse setendite kihi. Liustike tegevusena on reljeef üldiselt tasandunud, kuid samaaegselt kulutasid liustikukeeled välja ka uusi aluspõhjalisi pinnavorme - nt jääkulutusnõod, silekaljud ja kaljuvoored, pisivormidest jääkriimud ja jääkündevaod. 10. Maavara, maa-ainese ja maardla definitsioon.
Looded on enamasti alla 10 cm. Suurt veetaseme kõikumist põhjustab tuul tugeva läänetuulega kerkib veetase mere idaosas ja langeb lääneosas ning vastupidi; 1824 tõusis vesi Neeva suudmealal 4,1 m ja 1924 3,69 m, 1967 Pärnus 2,53 m üle keskmise. Lainekõrgus on enamasti 12 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3 m-ni. Läänemere kujunemine Läänemere nõgu on kujunenud Kvaternaarieelsel ajal maakoore kõikuvliikumiste ja kauaste uuristus- ja kulumisprotsesside toimel. Neogeeni lõpus oli nüüdse Läänemere nõos keerukas jõestik. Soome lahe kohal voolanud Ürg-Neevasse suubusid Põhja-Eesti alalt nüüdisjõgedest tunduvalt suuremad lisajõed. Lihvini (Holsteini) jäävaheajal oli Läänemere kohal Holsteini meri ja Mikulino (Eemi) jäävaheajal nüüdismerest märksa suurem ja soolasema veega Eemi meri. Hilisjääajal,
· Piusa · Koopad tekkinud sufosiooni tulemusena peamiselt Devoni liivakivis. Nt Neitsikoobas Taevaskojas. Kokku umbes 50 koobast ja 150 uuret, 35 looduslikku koobast ülejäänud läbi inimkäe 09.09 Aluspõhja reljeef ja pinnakate Devonile järgnes ligi 360 miljonit aastat kulutust. Eesti alal puuduvad nooremad setted (Karbon, Perm, Triias, Juura, Kriit) Nt kivisütt meil ei ole. Aluspõhja pealispinna reljeef kujunes välja juba Kvaternaarieelsel pikal kulutusperioodil. Aluspõhja lõikuvad sügavad mattunud orud, mis markeerivad jääajaeelset jõgedevõrku: Põhja-Eestis piki tänast Soome lahte kugenud ürg-Neeva ning Lõuna-Eestis ürg Daugava. Põhja-eesti klint tekkinud ürg-Neeva tõttu (?). Nende mattunud orgude põhi asub tänapäeval 10-80 meetrit allpool merepinda, seega ületab nende sügavus 100 meetrit. Oluliselt kujundasid aluspõhja pealispinda Kvaternaari
läänetuulega kerkib veetase mere idaosas ja langeb lääneosas ning vastupidi; 1824 tõusis vesi Neeva suudmealal 4,1 m ja 1924 3,69 m, 1967 Pärnus 2,53 m üle keskmise. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3 m-ni. Loe täiendavalt artikleid Eesti ava- ja rannikumeri, Eesti rand, rannik ja saared ja Läänemere hüdroloogiline iseloomustus. Läänemere kujunemine Läänemere nõgu on kujunenud Kvaternaarieelsel ajal maakoore kõikuvliikumiste ja kauaste uuristus- ja kulumisprotsesside toimel. Neogeeni lõpus oli nüüdse Läänemere nõos keerukas jõestik. Soome lahe kohal voolanud Ürg-Neevasse suubusid Põhja-Eesti alalt nüüdisjõgedest tunduvalt suuremad lisajõed. Lihvini (Holsteini) jäävaheajal oli Läänemere kohal Holsteini meri ja Mikulino (Eemi) jäävaheajal nüüdismerest märksa suurem ja soolasema veega Eemi meri. Hilisjääajal, viimasel mandrijää järkjärgulise taandumise ajal
annaabi.ee 
