Spiromeetria lapsel palutakse sügavalt sissehingata ja seejärel nii kiiresti, kui võimalik, välja hingata. Väljahingamine peaks jätkuma kuni kopsudes pole enam väljahingatavat õhku. Testi korratakse 3 korda. Seejärel manustab laps bronhe lõõgastavat ravimit ning testi korratakse . Test sobib ainult üle 5 aasta vanustele lastele (Abrahams 2006). Jooksutamine laps jookseb 6 minutit, pulsisagedus 170 korda minutis. Kopse kuulatletakse, sümptomeid ja eakohaseid kopsude funktsiooni muutusi jälgitakse enne koormust, kohe selle järel ja 5 10 minutit pärast koormuse lõppu, Histamiini ka metakoliini provokatsioonitest jälgitakse histamiini- või metakoliiniannuste inhaleerimise toimet kopsude funktsioonile PEF või FEV-ga, Väikelaste kopsufunktsiooniuurimine ostsillomeetri abil mõõdetakse hingamisteede vastupanu õhuvoolule puhkeasendis
võimalik, välja hingata. Väljahingamine peaks jätkuma kuni kopsudes pole enam väljahingatavat õhku. Testi korratakse 3 korda. Seejärel manustab laps bronhe lõõgastavat ravimit ning testi korratakse . Test sobib ainult üle 5 aasta vanustele lastele (Abrahams 2006). Jooksutamine – laps jookseb 6 minutit, pulsisagedus 170 korda minutis. Kopse kuulatletakse, sümptomeid ja eakohaseid kopsude funktsiooni muutusi jälgitakse enne koormust, kohe selle järel ja 5 – 10 minutit pärast koormuse lõppu, Histamiini ka metakoliini provokatsioonitest – jälgitakse histamiini- või metakoliiniannuste inhaleerimise toimet kopsude funktsioonile PEF või FEV-ga, Väikelaste kopsufunktsiooniuurimine – ostsillomeetri abil mõõdetakse hingamisteede vastupanu õhuvoolule puhkeasendis
lapse selja liikumist (kui laps kõhuliasendis). Loetakse hingamisliigutused ühe minuti vältel. Foto 1. Visuaalne hingamissageduse mõõtmise meetod (Arula 2009). Palpatoorne hingamissageduse mõõtmise meetod Käsi asetatakse vastavalt kas kõhule, rindkerele või seljale ja loetakse hingamisliigutused ühe minuti vältel. Foto 2. Palpatoorne hingamissageduse mõõtmise meetod (Arula 2009). Auskultatoorne hingamissageduse mõõtmise meetod Kuulatletakse stetofonendoskoobiga kopsude piirkonda ja loetakse hingamisliigutused ühe minuti vältel. Eelistatult selja piirkonnast, sest siis võimalik lapsele jääda 9 märkamatuks. Oluline on lapse tähelepanu kõrvale juhtimine protseduurist. Auskultatoorne viis võib olla raskendatud, eriti imikueas kuna segavaks teguriks on tugevalt kostuvad südametoonid.
INIMESE PÕHIVAJADUSED SEKSUAALSUSE VÄLJENDAMINE -mehe ja naise roll TURVALISUS -kaitsta patsienti kõikvõimalike vigastuste eest TÖÖTAMINE -sageli on kergem taluda haigust, kui ei pea loobuma tööst SUREMINE 3 HINGAMISELUNDKONNA HAIGUSED Uurimismeetodid kopsuhaiguste korral Auskulteerimine Kuuleme kopsus tekkinud helisid. Kopsu kuulatletakse eest, tagant , külgedelt Tehakse kindlaks hingamiskahina tüüp Hingamiskahina tugevus Hingamiskahinate olemasolu ja asukoht Normaalne hingamiskahin (vesikulaarne hingamiskahin) peaaegu hääletu, mis meenutab "F" tähte. Enne kuulatlemist patsient köhatab, et suurtes hingamisteedes ei oleks lima Väljahingamiskahin on vaiksem ja lühiajalisem kui sissehingamiskahin Hingamiskahinat muudavad haigused: Astma KOK
väiksema koonuse- ja ka membraaniosaga. Vajadusel kasutatakse dopplerstetoskoopi. Seda soovitatakse kasutada süstoolse vererõhu mõõtmisel siis, kui tavalise stetoskoobiga see ei õnnestu (pulsi kuulatlemine on raske). Samas diastoolse rõhu väärtuste suhtes on see mitteusaldatav. (Hockenberry & Barrera 2007.) Kõige paremini leitakse pulss, kui andurit aeglaselt ristisuunas üle arteri libistada. Mansett asetatakse sääre hüppeliigese piirkonda ja rõhku aeglaselt tõstes kuulatletakse arterit dopplerstetoskoobiga. Hetkel, kui pulss kaob registreeritakse arteri süstoolne rõhk. (Kunnamo 1999.) Ülajäseme rõhu mõõtmisel õlavarrelt, auskulteeritakse doplerstetoskoobiga, pulssi pigem randmelt. Dopplerstetoskoobi eeliseks tuuakse veel, et tavaliselt lapsed ei karda seda ja last saab uurida rahulikult (Kunnamo 1999, Kantero jt 2005). Hockenberry ja Barrera (2007) rõhutavad dopplerinstrumentide kasutamist vastsündinute vererõhu mõõtmisel.
Sünnitaja vastuvõtmine haiglasse Sünnitaja saabumisel võetakse anamnees, tutvutakse raseda kaardiga, hinnatakse naise üldseisundit ning teostatakse väline sünnitusalane läbivaatus. Üldseisundi hindamisel mõõdetakse raseda vererõhk ja pulss, hinnatakse organsüsteemide seisund. Mõõdetakse raseda kaal ja vaagen, kõhuümbermõõt ning emakapõhja kõrgus. Täpsustatakse loote üsasisene paigutus (loote seis, asetsus, eeseisev osa ja selle suhe väikevaagnaga) ning kuulatletakse loote südametoone. Edasi viiakse naine sünnitusosakonda, kus arst või ämmaemand teeb raseda esmase vaginaalse läbivaatuse emakakaela seisundi ja avatuse hindamiseks, täpsustatakse ka loote eessesva osa paiknemine väikevaagna suhtes ning looteveepõie olemasolu või puudumine. Tehakse esmane kardiotokogramm. Võimalusel saab sünnitaja sünnituse vältel olla peretoas, kus võib viibida ka lapse isa või mõni teine tugiisik (õde, ema, sõbranna)
annaabi.ee 
