Tekkis rüselus saksa korporatsiooni esindajatega, kes haarasid mütsi enda kätte. Saka korporatsioon tallas lipuvärvides mütsi enda jalge alla. Sini-must-valged värid omandasid võitlusvärvide oreooli ja tähenduse. Tänini kannavad EÜS-i liikmed lipuvärvides mütsi vaid tähtsatel puhkudel- liikme matus, pidupäev. Lipu pühitsemine EÜS-i liikmed otsustasid lipu pühitseda Otepääl 3-5. juunil 1884. Sõideti toolvankriga, kuhu mahtus lisaks 2-le kutsarile ka EÜS-i kõik liikmed: 16 üliõpilast ja 6 vilistlast. 6km enne Otepää kiriklase jõudmist pandi lipp tuulde lehvima. Peale pühitsemist peideti lipp taas ning jäeti oma aega ootama. Lipp 20. Sajandi esimesel aatsakümnel Lipule oli kujunenud rahvuslipu tähendus. Võimud ei tunnustanud sini-must-valget lippu veel täielikult. Võõrvõimud keelasid rahvuslipu heiskamise. Samuti polnud endiselt lubatud peo juhtidel kanda sini-must-valgeid särpe. Riigilipuks saamine 24
Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann. 1884. a. maikuu teiseks pooleks oli lipp valmis. Esimese sini-must-valge lipu p ü h i t s e m i n e otsustati EÜSis teoks teha 3.-5. juunini 1884. aastal Otepää koguduse õpetaja, Seltsi vilistlase Burchard Sperrlingki kutsel korraldataval väljasõidul. Väljasõit algas Tartust 3. juuni hommikul kella kümne paiku. Sõit toimus suurel kaheksa- hobuselisel kollasel toolvankril, kuhu mahtusid lisaks kahele kutsarile ka kõik selle hetke Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed - 16 üliõpilast ja 6 vilistlast. Uus ja ilus sini-must-valge lipp oli esialgu peidetult vankris. Umbes 6 km enne Otepää kiriklat, päästeti lipp varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima. Nii jõuti kella nelja paiku Otepää kiriku ette. See oli sini-must-valge lipu esimene avalik esitlus. Lipu pidulik pühitsemine toimus 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Pühitsemisaktsioon ei
teostaja oli dr. Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann. 1884. a. maikuu teiseks pooleks oli lipp valmis. Esimese sini-must-valge lipu p ü h i t s e m i n e otsustati EÜSis teoks teha 3.-5. juunini 1884. aastal Otepää koguduse õpetaja, Seltsi vilistlase Burchard Sperrlingki kutsel korraldataval väljasõidul. Väljasõit algas Tartust 3. juuni hommikul kella kümne paiku. Sõit toimus suurel kaheksa- hobuselisel kollasel toolvankril, kuhu mahtusid lisaks kahele kutsarile ka kõik selle hetke Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed - 16 üliõpilast ja 6 vilistlast. Uus ja ilus sini-must-valge lipp oli esialgu peidetult vankris. Umbes 6 km enne Otepää kiriklat, päästeti lipp varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima. Nii jõuti kella nelja paiku Otepää kiriku ette. See oli sini-must-valge lipu esimene avalik esitlus. Lipu pidulik pühitsemine toimus 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis.
Hermann Hesse oma essees ,,Raamatute lugemisest" räägib kolmest lugemismudelist. Esimene neist raamat juhib, lugeja järgneb. Ainestikku võetakse objektiivselt, tunnustatakse kui tõelust. Teine lugeja järgib oma loomust, temast saab laps ja ta hakkab asjadega mängima, leivast saab mägi, millesse tunnelit puuritakse , voodist urg, aed ja lumeväli. See lugeja teab, et igal asjal võib olla varuks kümneid ja sadu tähendusi. See lugeja ei järgne kirjanikule nagu hobune kutsarile, vaid kui jahimees jälgedele. Kolmas lugeja on nii väga isiksus, on nii väga tema ise, et suhtub lektüüri täiesti vabalt. Ta mängib kõigega. Õnnestavaim, jaatavaim mõte võib tekkida mõnest täiesti 11 T. Tüür, Aforismid. Tallinn: Sõna, 2005, lk 5. 15 tähtsusetust sõnast, mis ümber pööratakse, mille tähtedega kui mosaiikmängu mängitakse
hobuseid piitsutades talle appi: ,,Kuhu te põgenete, kreeklased?" hüüab ta oma lennukalt vankrilt. ,,Ja kas sinagi põgened, Odysseus, ega tule mulle appi Nestorit päästma?" Tema sõnad mattuvad kaosesse ja kui ta vana sõjamehe juurde jõuab, on ta siiski üksi. Ta hüppab vankrilt maha ja aitab Nestoril peale ronida, öeldes: ,,Nüüd ei põgene me enam, Nestor. Sa oled küll vana, aga ma viin su lahingusse. Las Hektor näeb, kellega tal tegemist on. Sthenelos," ütleb ta oma ustavale kutsarile, ,,aja otse Hektori peale!" Keset kreeklaste üleüldist põgenemist on Diomedes seega ainus, kes rünnakule läheb. Ta heidab piigi Hektori suunas, püüdes tabada tolle südant. Piik läheb aga märgist mööda, tappes siiski Trooja sangari kutsari. Siis sekkub Idamäelt asjade käiku jälgiv Zeus veel kord, lajatades välguga otse Diomedese vankri ette, nii et hobused selle pimestava sähvatuse ja kõrvulukustava kärgatuse mõjul korsates tagajalgadele tõusevad ja Nestor röögatab:
» «Näen, te olete ettevaatlik naine, mu kallis proua Coquenard,» ütles Porthos, surudes õrnalt advokaadi-emanda kätt. «Kas me oleme nüüd leppinud, kallis härra Porthos?» küsis ta edvistades. «Kogu eluks,» vastas Porthos samasuguse ilmega. «Nägemiseni siis, mu reetur.» «Nägemiseni, minu unustaja.» «Homseni, mu ingel.» «Homseni, minu elu leek.» 437 XXX MILEEDI. D'Artagnan järgnes mileedile, ilma et see teda oleks märganud: ta nägi, kuidas mileedi tõlda astus ja kutsarile käsu andis sõita Saint-Germaini. Oleks olnud asjata püüda jalgsi järele jõuda sõidukile, mida vedasid kaks võimsat galopis kihutavat hobust. Niisiis tuli d'Artagnan Férou tänavale tagasi. Seine'i tänaval kohtas ta Planchet'd, kes oli jäänud ühe pagarikaupluse ette seisma ja vaimustatult vaatles üliisuäratavat võikooki. D'Artagnan andis talle käsu saduldada kaks hobust härra de Tréville'i tallidest, ühe
annaabi.ee 
