iseseisvuse ja sõltumatuse nimel. Mõni võib väita, et ka osseedid ja abhaasid võitlevad iseseisvuse eest. Kuid see on vale nad ei soovi iseseisvust, nad soovivad liituda Venemaaga. Võitlus Gruusia vastu pole vabadusvõitlus, vaid püüd killustada Gruusia etnilise puhastuse abil, mis võimaldaks Venemaal Abhaasia ja Gruusia annekteerida. Säärased teod on rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgi käsitletavad inimsusvastaste kuritegudena. Gruusia on Venemaale takistuseks Nõukogude Liidu taastamise teel. Gruusia sümboliseerib vabadust ja demokraatiat. Selle sümboli ründamisega ründab Venemaa demokraatiat ja vabadust kogu postsovetlikus maailmas. Veel on jäänud vaid Gruusia alistamine ja valitsuse kõrvaldamine, et eemaldada viimane takistus Nõukogude Liidu taastamiseks. Gruusia linnade ja külade okupeerimisega kaasnes alati Gruusia elanike etniline puhastus ja rüüstamine
proportsioonis selle ühiskonna enda arengutaseme. Igasugune suhtumine mingisse teosse seondub inimese teadvusega. Inimese teadvus reageerib erineva intensiivsusega erinevatele nähtustele mõne suhtes me vihastame, mõne suhtes leiame, et see on positiivne. Need teod, millele antud ühiskonnas elavate inimeste teadvus reageerib erilise intensiivsusega kutsub esile viha sellise teo toimepanijat peaks karistama ja selliseid tegusid määratletakse kuritegudena selles ühiskonnas. Kas kuritegevus on patoloogiline (haiguslik) tunnus ühiskonnale? ei. Karistuse mõte ,,Kui kuritegu on tõesti haigus, siis karistus tema eest on kui ravim ja ei saa teda mõista teisiti. On vaja mõelda sellele, milline peab olema karistus, mis täidaks ravimi rolli. Kui kuritegevus ei ole patoloogia, siis karistuse eesmärk ei saa olla tervistumine. Ehtsat karistuse funktsiooni tuleb otsida kuskilt mujalt." Karistamise eesmärk karistus peaks
Grupi liikmeid seob ühine eesmärk, selle kadumisel laguneb ka grupp. Gilinski definitsioon sotsiaalne kontroll on ühiskonna meetodite kogum ebasobiva, negatiivse hälbiva käitumise vormi s.h kriminaalse käitumise mõjutamine eesmärgiga neid elimineerida või vähendada. Kuritegevuse kontroll on sotsiaalse kontrolli alaliik. Kuritegevuse kontroll tegeleb ainult kõige "ohtlikuma" hälbiva käitumise vormidega. Tuleb määratleda, millised käitumisviisid on antud ühiskonnas kuritegudena defineeritavad ehk tuleb teatud teod kriminaliseerida. Ei ole olemas "loomuliku" kuriteo ega kurjategija mõistet. Kuritegu on tegu, mis on kriminaalseaduse järgi karistatav. Võim seda öelda ehk definitiivvõim kuulub riigile, seadusandjale. Riik ise määrab läbi kuritegude defineerimise, kui palju on kuritegevust. Igas ühiskonnas toimub korraga kaks vastandlikku protsessi kriminaliseerimine ja dekriminaliseerimine. Kriminaliseerimise põhimõtted:
Rahvusvahelises õiguses on kõige levinum doktriin Rahvaste Õiguse doktriin, Põhiõiguste Kaitse doktriin, mille tagamiseks on ÜRO vastu võtnud Inimõiguste Üldkonventsiooni, Poliitiliste ja Majandushuvide konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste konventsiooni. Ja siis on veel selline doktriin, et ühed kuriteod on inimsuse vastased ja aegumatud. Seega tuleb neid kõikides riikides käsitleda aegumatutena kuritegudena ja neid tuleb kõikides riikides jälitada. Seadus materiaalses mõttes — õigusakt, milles on olemas määratud subjektiivsed õigused, juriidilised kohustused. Kui seaduses on olemas vähemalt üks norm, millega määratakse subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohtusi, on tegemist seadusega materiaalses mõttes. Seadus formaalses mõttes — haldusakt, millele on antud suurema legitiimsuse nimel seaduse tähendus (nt Riigikohtu esimees ja riigikontrolör ja õiguskantsler määrati 1993
SÕJAKURITEOD JA RAHVUSVAHELINE ÕIGUS Toomas Hiio Sõjaõigus pole mitte sõdade ärahoidmiseks, vaid sõja tagajärgede leevendamiseks. Inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod ja genotsiid ei ole mitte küsimus ajaloost ja moraalist, vaid need on eelkõige kuriteod, mille rahvusvaheline õigus on kuritegudena sätestanud, mis erinevalt teistest kuritegudest ei aegu ning mille eest, samuti erinevalt teistest kuritegudest, karistatakse tagasiulatuvalt, see tähendab ka juhul, kui kuriteo toimepanemise hetkel ühe või teise riigi siseriiklik õigus neid kuritegudeks ei tunnistanud. Kaasaegse rahvusvahelise õiguse algus viiakse tavaliselt 17. sajandisse, kui Hollandi jurist Hugo Grotius avaldas raamatu „Sõja ja rahu seadustest“ (De iure belli ac pacis, 1625). Sel ajal oli käimas sõda Euroopa
annaabi.ee 
