[6] 6 Pinnamood Lääne-Viru maakonna praegune pinnamood on pärit mandrijää taandumise ajast ligikaudu 12 000 aastat tagasi. Eesti maastikulise liigestuse järgi jäävad siia 4 maastikurajooni: Pandivere kõrgustik, Kirde-Eesti lavamaa, Põhja-Eesti rannikumadalik, Kõrvemaa. [8] Veestik Maapinnal võib näha mitmesuguse suuruse ja kujuga karstilohke ja kurisuid, mis suurvee ajal moodustavad ajutisi järvikuid. Pandivere veekaitseala piires on välja eraldatud 212 karstiala (üldpindalaga 120 km²). Olulisemad neist on: Võhmetu- Lemküla, Heinjärve, Aniste, Savalduma, Järsi, Saksi karstijärvikud. Maakonnas on rohkelt allikaid, eriti Pandivere kõrgustiku nõlvadel. Enamus neist on seotud karstiga (karstiallikad). Olulisemad allikad ja allikalised alad on: Valgejõe
Kogu valdkonna ühiseks tunnuseks on leostunud ja leetunud kamar-karbonaatmuldade laiaulatuslik esinemine. Nend kõrval leidub kohati tüüpilisi kamar-karbonaatmuldi (valdkonna põjaosas) ning kamar-leetmuldi (valdkonna idaosas). Soostunud ja soomuldade leviku alusel on valdkond jaotatud kahte allvaldkonda, Tammsalu ja Väike-Maarja ning Paide-Jõgeva. Paide-Jõgeva allvaldkonnas on reljeef enam liigestunud. Lainjad moreentasandikud ja voored vahelduvad soostunud nõgudega. Kurisuid on ähe. Reljeefilt madalamad alad on mitmesuguses astmes soostunud. Poolhüdromorfsetest muldadet esinevad peamiselt soostunud kamarmuldade leaostunud ja leetunud variandid. Haritavat maad allvaldkonna pindalast on umbes 25%. Põllumassive lahutavad üksteisest soo-, metsa-, ja rohumassiivid. Põllumajanduse seisukohast on see mullastiku valdkond kõige viljakam piirkond meie vabariigis. Suured tasased põllud soodustavad põllumajandustööde mehhaniseerimist
olnud 34 m/sec. Aastane sademete hulk on umbes 500mm 600mm. Ja tänu ainulaadsele kliimale kasvab Hiiumaal väga palju erinevaid taimeliike. (3) 11 6.Vesi 6.1. Saaremaa ja Hiiumaa siseveed ja põhjavesi. Saaremaa järved on üldiselt heledaveelised, väikesed ja madalaveelised. Tumeda-veelised on Koigi soostiku rabajärved ja Marjasoo karjäärijärv. Saaremaa jõgedele on iseloomulik ulatuslik karastumine. Kurisuid ja karstilõhesid esineb jõe sängides, kus osa veest neeldub läbi karstiavade põhjavette või voolab seal edasi maa-aluse jõena. Suvistel kuivaperioodidel tekib veepuudus, voolukiirus väheneb veelgi ning toimub voolusängide kinnikasvamine. Seda tuleb arvestada Saaremaa väikeste vooluveekogude kaitsmisel ning säilitamisel. Saaremaa allikad on seotud lubjakivist aluspõhja lõhevöönditega ja seetõttu paiknevad rühmiti. Saaremaa suurim on Odalätsi
fluoriooni või raadiumi kõrvaldamist). 17 Karsti ja allikate kaitse Karstil on veevaru kujunemisel väga oluline osa. Põhjavee toitumisel karstilõhede kaudu on suure tähtsusega ka pindalaline infiltreerumine läbi õhukese, vett hästi läbilaskva pinnakatte. Karstiala õhukese pinnakatte all on praguline paepinnas, kus on nii lõhesid, koopaid kui kurisuid ehk karstilehtreid, mis juhivad sademevee kiiresti põhjavette, kust maapinna madalamatel aladel vesi taas allikatena maapinnale ilmub. Eestis arvatakse olevat 3000 kuni 10 000 allikat, millest enamik on väikesed. Suuri allikaid on viiesaja ringis. Vabapinnalise põhjavee väljavoolul moodustuvad langeallikad, millest algavad ojad. Tõusuallikate vesi voolab hüdrostaatilise surve mõjul maapinnale alt üles: nende kohale on tekkinud lehtrid, mille põhjas vesi "keeb"
sügavus võib küündida mitme meetrini. Suuri avalõhesid leidub peamiselt kevadel veega üle ujutatud madalamates kohtades. Kõige rohkem avalõhesid Põhja-Eesti lavamaal on Kostivere karstiväljal. Kurisud - ligikaudu meetri laiused (üksikud üle 100 m), lehtri-, lohu- või liuakujulised karstivormid, mille kaudu pinnavesi neeldub maasisestesse lõhedesse. Nad on kõige levinumad karstivormid Põhja-Eestis, samuti Saaremaal ja Hiiumaal. Kurisuid leidub ka jõgede sängides. Salajõed – kurisude kaudu võivad maapealsed vooluveed kaduda ja moodustada maa-aluse jõe (Kuivajõgi, Jõelähtme jõgi jt.). Eestis on üle 50 kurisute kaudu maa alla kaduvat salajõge. Karstilehter – nii nim karstitühemete kohal pinnakatte maa alla kandumisest ja maapinna sisselangemisest tekkinud ümara või ovaalse põhijoonisega lehtrisarnaseid nõgusid. Karstikoopad – Eestis on väikesed
tuulekraave ning kuni paarikümne meetri kõrgusi luiteid. Suurimad luitealad on Narva- Jõesuus, Keila-Joal, Laulasmaal, Nõval, Häädemeestel, Saaremaal Järve rannas, Hiiumaal Kõpu ja Tahkuna poolsaarel ning Peipsi põhjarannikul. Lisaks rannikuluidetele leidub peamiselt mõhnaliivade alusel kujunenud mandriluiteid, näiteks Iisaku ja Illuka ümbruses. Ordoviitsiumi ja Siluri karbonaatkivimite avamusalal leidub rohkesti karstivorme: karre, avalõhesid, karstilohkusid (kurisuid), langatuslehtreid, karstikaevusid, karstikoopaid, karstikraave, karstiorge ja karstihäilusid ning mitmesuguseid karstijäänukeid (näiteks Kostivere karstialal karstiseen). Paljudes kurisutes kaovad ajutised ojad või jõed maa alla (loendatud enam kui 50 kohas), moodustades maa-aluseid jõgesid ehk salajõgesid (Jõelähtme, Kuivajõe, Erra jmt). Karsti on kõige rohkem intensiivse veevahetusega Pandivere kõrgustikul ning Harju lavamaal klindi ja mattunud orgude lähedal. Suurimad
annaabi.ee 
