Nii nagu kõigi inimeste DNA on erinev, on erinev ka see lugu, mis neil Tallinnaga seostuvalt selle filmilõigu tarbeks sel hetkel meenus. Kuigi elus meie ümber ja sees on kõik kohutava kiirusega muutuv, on igas neist lugudes oma ajas jääv väärtus, olgu see väga isiklik mälestus, filosoofiline seos teadmuste, tundmuse, aja, koha ja ruumiga, midagi määratlematumat või konkreetselt eluolustikust tingitut. Kurblikku, lõbusat või õpetlikku, midagi erilist, ainulaadset ja kordumatut. Põnev galerii, inimesi, huvitavad mõtted, mis haakuvad kultuuri ja Tallinnaga. 1. Tõnis Mägi Linnahallis. Déjà vu tunne laulu ’’Looja, hoia Maarjamaad’’ esmaettekandel. 2. Mari Kalkun Koduköögis. Meenutus oma osalemisest elu esimesel lauluvõistlusel, kus laul jäi laulmata. 3. Fred Jüssi Kadrioru pargis. Eesti erilisus lehesaju ajal. Varasest lapsepõlvest pärit
Inimkond pidi olema valmis sisemiseks puhastuseks. ,,Naeratades naabrilt võtkem/ tema raskeim koorem kanda."(,,Loojak"). Kõlama hakkavad sõjalised teemad: ,,Kaugelt veereb kahurite kõu."(,,Pagulane"). Inimest valdab ükskõiksus ja hoolimatus. ,,Kellele mu laule veel on vaja?/---/ Jahe metsatukk on nüüd mu maja"(,,Pagulane"). ,,Joob ja joob ning uinudes veel tajub,/ kuis mu süda linnulauluks hajub."(,,Pagulane"). Jätkuvalt püsivad looduslikud elemendid ning veidike on kurblikku romantilisust. Talviku käsikirja jäänud luuletus ,,Fööniks" on sümbolistlik. Fööniks ise on surma võitja. Legendide järgi ta elas 500 aastat, misjärel ehitas endale rohtudest pesa. Surres toob kuuldavale kauni laulu, süütab tiibu lehvitades rohud ning põleb tuhaks. Ta tõuseb tuleasemelt uuesti sündinuna- võidab surma. ,,Ma uuena tõusin tulest,/ sai tuhaks mu koltuv kest./ Ma kergem udusulest/ ja tugevam terasest.". Värssidest õhkub
Pärnade nimed olnud Riinu, Kai ja Mai. Naartse küla põlluaia kohal jäänud Riinu teistest maha ja hüüdnud: "Kaie, Maie! Riinu ribupaelad läksid katki." (Ribupaeltega seoti sääremähiseid.) Sinna kohta ta kasvama jäänudki. Rahvas hakanud seal ohverdamas käima. Kui Kai ja Mai jõudsid Vahenurme mõisa juurde kõrge mäe peale, valinud Kai endale selle paiga elamiseks. Ka see saanud pühapaigaks. Mai läinud hommiku poole ja laulnud minnes kurblikku laulu, kuidas ta õdedest peab lahkuma. Viimaks jõudnud ta Uduvere juurde ja jäänud sinna pidama. Jutustaja Hendrik Sõrmus mainis veel, et varem mäletas ta ka Hiiepärna Maie laulu, kuid nüüd on selle unustanud. Nagu näha, on vanem lugu palju üksikasjalikum. Erinevalt uuemast versioonist ei rända mitte naised, vaid puud. Ka kolme puu asukohad on vahetunud. Vaid Kai on mõlemas loos sama koha peal. Kas kaks ülejäänud pärna, Mai ja Riinu, on praegu alles
Esimest korda Mihkli laadal, lootis müügimees Oliver, et köömne- ja ürdijuustule, sõirale ja "patsile" ostjaid jätkub. (Pikkmets 2009) Vilditud nukkude meistrid olid pilgupüüdjaks ehtinud puuoksa ja lasid kätel lisa valmistades 7 kärmelt käia. Töökatele naistele nagu lohutuseks mängis üks kaabuga ning etnosokkides mees nukupuu kõrval istudes suupillil kurblikku viisi, sest lustakad lood olid otsa saanud. Lapsed jäid pikalt peatuma jänkude, kiisude, kutsude, pardi-, kana-, hane- ja kalkunitibude ning mustavillaliste maatõugu lammaste juures. Reklaamitargad müüjad kasutasid nipina võlusõna "öko" ja nii võis laadaline sõita Mihklist koju, kaasas "Aastahitt 2009" - ökotool. See on Eesti toode, mis on valmistatud kasest ja sanglepast, immutatud linaõliga ja kokku köidetud kanepiköiega. Laadahind oli poehinnaga võrreldes lausa
"Mina" looduse osaks, aga nüüd näitab Fichte, et loodus on lihtsalt "mitte-Mina"! Peale "Mina" ei ole midagi. Vaim peab saama omaenda objektiks! Nüüd ma tean, kus ma eksisin. (Kõik kolm suunduvad üksmeelselt majja.) AUGUST 1836 24 Videvik ja hämardumine. Aleksandra ja Varvara jäävad lavale. Maja sisemusest kostub kurblikku klaverimängu. Tuppa valgub Perekond: Aleksandra, Tatjana, Ljubov, Mihhail ning teenijad, kes toovad lambid. Laud koristatakse ära ja kaetakse õhtusöögiks, limonaadikann lastakse ringi käima. Süüakse suppi. Vissarion Belinski ilmub aeda varjude sisse. Tal on seljas tema parimad riided, mis on kulunud ja viletsad, käes väike kohvrike. Läheneb ebalevalt valgustatud aknale. VARVARA: Kus Varenka on? (Klaver jääb vait.) LJUBOV: Ta tuleb kohe.
Ta hulkus ringi, hoidudes eemale poiste tavalistest koosviibimiskohtadest, ja otsis üksildasi kohti, mis olid kooskõlas tema meeleoluga. Palkidest parv jões meelitas teda, ja ta istus selle kaugemale äärele ning silmitses sünget laia veepinda, soovides, et ta võiks uppuda korraga ja teadvuseta, ilma et tarvitseks läbi teha looduse poolt määratud ebamugavat rutiini. Siis meenus talle tema õis. Ta võttis selle välja, närtsinud ja muljutud õiekese, ja see suurendas võimsalt tema kurblikku õndsustunnet. Ta mõtles, kas tema tunneks talle kaasa, kui ta teaks. Kas ta nutaks ja sooviks, et tal oleks õigus käed tema kaela ümber panna ja teda lohutada? Või pöörduks ta külmalt kõrvale nagu muu tühi maailm? See kujutlus valmistas nii meeldivat kannatust, et ta selle mõttes ikka ja jälle uuesti läbi elas, üha uues ja erinevas valguses, kuni oli selle lõimelõngadeni ära kulutanud. Viimaks tõusis ta ohates ja sammus pimedusse. Kella poole kümne või
annaabi.ee 
