Narva ja Tartu vabastamise eest ülendati polkovnik Johan Laidoner Ajutise Valitsuse otsusega kindralmajoriks. Peale Tartu ja Narva vallutamist seati siht Valga peale. 20.jaanuaril 1919 pääsesid kolm Eesti soomusrongi üle Elva jõe ning võtsid suuna Valga poole. 31.jaanuaril toimus Paju lahing, mis oli Vabadussõja üks tähtsamaid lahinguid. Kuulamata teiste arvamusi, suundus Kuperjanov koos oma salgaga Paju mõisa peale, mida kaitsesid läti kütid. Kuperjanovlaste õnneks tulid appi soomlased, kes andsid ägedat vastupanu. Lahingu lõpupoole sai laskemoon otsa ning võideldi käsitsi, meie õnneks saavutasime suurte kaotustega võidu. Eestlased ja soomlased kaotasid surnute ja haavatutena 156 võitlejat, neist 82 kuperjanovlast. Lahingu käigus sai haavata ka Kuperjanov, kes hiljem suri Tartus laatsaretis. Paju mõis oli Valga linna kaitse võti. Tänu Paju mõisa vallutamisele võideti 1. veebruaril Valga linn, kust saadi suur sõjasaak
http://www.histrodamus.ee/index.php? event=Show_event&event_id=2056&layer=117&lang=est#2053 / 21.03.2012 / 21:04 Tartu partisanide pealetung Paju mõisale 31. jaanuar 1919, kell 12:40 Eestlaste pealetung Paju mõisale algas päikesepaistelisel kargel talvepäeval kell paarkümmend minutit enne kella ühte, pärastlõunal, samal ajal kui eestlaste patareid avasid tule lätlaste positsioonide pihta. Paju lähedal viibis kolm kuperjanovlaste roodu kokku umbes 360 mehega. Paju lahingusse astus 2 ja 1/3 roodu, sest ühe roodu 2/3 koosseisust paigutas ta tagala kaitseks ning neljanda loovutas juba Pukas nõrgale Tartu Kaitsepataljonile appi Tõrva vabastamiseks. Punaste kaitse moodustas koos reservidega mõisas tema hinnangul ligi 800-mehelise väeüksuse. Pealetungivaid ahelikke juhatas leitnant Julius Kuperjanov isiklikult, liikudes nende lähedal ning julgustades oma mehi
initsiatiivil taas. Avamisel osales ka Soome suursaadik Pekka Oinonen. 9 Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis Valgamaal 1930. aastal. 1932. aastal võttis selle teema üles 2. diviisi ülem kindral Nikolai Reek. Monumendi kavandi autor oli Valga arhitekt Georg Saar. Oli plaanis ehitada 9 meetri kõrgune koonusekujuline muldkeha, mille tipus mälestusmärk Vabadusristi, kuperjanovlaste ja Soome Põhja Poegade üksuse embleemidega ning tahvlid lahingus langenute nimedega. 12. juunil 1938, Eesti Vabadusristi Vendade X kokkutuleku ajal pani kindral Laidoner Paju monumendile nurgakivi. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäigi mälestussammas avamata. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeva eel avas Eesti Vabariigi president
eraldusmärgi. See kujutas endast valgeäärelist musta vappi surnupealuu ja säärekontidega. Seda märki kanti vasakul varrukal. Mütsi ette kinnitati pealuumärk, õlakud olid mustad. Surnupealuu ja säärekontidega märk oli ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes selle kord varrukale olid asetanud. See välismärk kohustas kõiki võitlusele ja ohverdama isamaa kaitseks kõik isiklikud hüved ja elu.9 Kuperjanovlaste mütsimärk10 Kuna Kuperjanov tundis erilist huvi just partisanisõja vastu, siis ristis ta loodud väeosa PARTISANIDE PATALJONIKS ja alustas vastavalt salga nimele armutut sissisõda vaenlasega. 11 Suureks abiks Kuperjanovile tema tegevuses oli naine Alice. Näiteks tegi Alice ettepaneku võtta luuresalkade tarvis kasutusele valged mantlid.12 Neis mantlites oli luurajatel hõlpsam vaenlasele märkamatult võimalikult lähedale hiilida, sest toimus tegevus ju peamiselt talvel. Olgu öeldud, et
Jõgevani oli kõik rahulik. Sõjasaaki võeti rohkesti, vastaseid vangistati ja tapeti ka rohkesti. Jõgeva oli juba 9.01 vabastatud ja otsustavad sündmused hakkasid toimuma 46 13.01 Jõgevast lõuna pool. Kaarepera raudteejaamas said kokku Parts ja Kuperjanov. Kapten Parts andis Kuperjanovile hulga relvi. Kaks partisanide roodu asusid soomusrongidele ja teele Tartu suunas. Soomusrongide meeskondade ja Kuperjanovlaste üldarev võis olla ca 300 inimest. Tartus PA pool 4000 meest. Soomusrongid sõitsid 13.01 edasi. Esimene kokkupõrge punastega Tabivere raudteejaamas, kuhu oli just saabunud 1 punaste eselon. Juba pärast südaööd satuti Kärkna raudteejaamas kokku punaste soomusrongiga. Mõlemale ootamatu, kuid punastele ootamatum ja nad tõmbusid tagasi. Jänese raudteesild üle Suure Emajõe saadi endale, kuid õnneks läks kõik hästi. 14.01 hommikul sõitis 1 soomusrongidest
annaabi.ee 
