esitati autasude saamiseks ja määrati polgu luurekomando ülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. Teda on premeeritud paljude medalitega. 19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri algul avanes tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis olid võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini, kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Enamlastest komissarid saatsid
järgnesid talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Teda autasustati Anna ordeni II, III ja IV, Stanislavi ordeni II ja III ning Vladimiri ordeni IV järguga. Samuti Georgi risti IV järguga. 19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri algul avanes tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis olid võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini, kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Enamlastest komissarid saatsid
IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist. 19. juulil 1917. a. saab Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeritakse Moskvasse. Samal ajal hakatkse Eestis asutama rahvuslikke polke ja Kuperjanov tekkib kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestab aga pikki kuid ja alles detsembri alguses avaneb tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis on võimu võtmas enamlaste meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuleb maksma panna kogu oma energia, et need maha suruda. Ta saavutab pataljoni sõdurite hulgas suure populaarsuse ja teda kuulatakse meelsamini, kui kommunistlikke kihutuskõnelejaid, mistõttu kogu väeosas domineerib rahvuslik vaim ning enamlastest komissarid saadavad Petrogradi hädatelegramme palvega - aetagu see kontrevolutsiooniline eestlaste pataljon laiali. Saksa okupatsiooni tulekuga lõpeb eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjavad Tartu
õigusaktidest ning käesolevast põhimäärusest. Pataljoni koosseisu kinnitab kaitseväe juhataja, lähtudes kaitseministri poolt pataljonile kehtestatud sõjaväelise auastmega ametikohtade ning muude riigiteenistujate üldarvust. Pataljoni koosseisu kuulub staap, 6 õppekompaniid ning staabi-ja tagalakeskus. Partisanide pataljon asutati ametlikult 23. detsembril 1918, mil leitnant Julius Kuperjanov sai loa partisanide salga asutamiseks. Salga loomise mõte tekkis Kuperjanovil seoses üldise peataoleku ja korralageduse tõttu Vabadussõjas, mis valitses 1918. a. detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel. Endise maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tundis Kuperjanov erilist huvi partisanisõja vastu, mistõttu andis ta oma väeosale nimetuseks Partisanide pataljon. Vabadussõja keerises, oli pataljoni asutaja Julius Kuperjanoviga ühinenud väike, paarikümnemeheline salk. Kuid peagi hakkas ta Puurmanni mõisa suuremat väge
5 Võttis osa I maailmasõjast, teenides 5. Kiievi grenaderirügemendis nooremohvitserina, luurekomando ja kompaniiülemana. 1917. a. Juulis sai ta haavata. Pärast paranemist astus Kuperjanov Tartu Eesti tagavarapataljoni, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni saksa okupatsioonidevõimude poolt. 1918 a. Novembrist alates juhtis Kuperjanov Tartumaa Kaitseliitu selle ülemana ning võttis kaitseliitlastest formeeritud salgaga osa lahingutest Punaarmee vastu. 1919. aasta algul oli Kuperjanovil juba 300 meest, kellest 19 olid ohvitserid. 14. jaanuaril 1919a. Võttis osa oma partisanidega Tartu vabastamisest ning jätkas nendega pealetungi Valga suunas. 31. jaanuaril 1919. a. Lahingus Paju mõisa juures sai ta surmavalt haavata. J. Kuperjanov suri Tartu haiglas 2. veebruaril. Postuumselt autasustati teda kolme Eesti Vabadusristiga. Kuperjanovi mälestuseks nimetati partisanides pataljon ülemjuhataja käsukirjaga 3. veebruarist 1919.a. Kuperjanovi partisanide pataljoniks
Ta ei saanud õpetajana olla kuigi kaua, 1915. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse Novgorodi. Sama aasta kevadel saadeti ta Petrograde lipnikkude kooli, mille järel suunati ta 5. Kiievi grenaderipolku. 1917.a. Juulis sai Kuperjanov haavata. Pärast seda asus ta teenima Tartu Eesti tagavarapataljoni. 1918.a. novembris hakkas ta juhtima Tartumaa Kaitseliitu ja võttis osa lahingutest Punaarmee vastu. 1919.a. algul oli Kuperjanovil juba 300 meest, kellest 19 olid ohvitserid. 14.jaanuaril 1919.a. võttis ta osa oma partisanisalgaga Tartu vabastamisest ja jätkas pealetungi Valga suunas. 31.jaauaril 1919.a. sai ta Paju lahingus surmavalt haavata ja suri Tartu haiglas 2.veebruaril 1919.aastal Peale surma on teda autasustatud kolme Eesti Vabadusristiga. 3.veebruaril 1919.a. nimetati tema mälestuseks partisanide pataljon ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Ta
annaabi.ee 
