Liina käib vähemalt lohutuseks libahunti jooksmas ja võõra vara võtmine (kui oled kogemata mõnest enda asjast ilma jäänud) kergendab kõigil hinge ja kosutab südant. ,,Meie juures muutuvad kõik krattideks" kurdab kupja-Hans. Aasta 1880? Aasta 2013? Ja jalad saavad jälle märjaks... Rehepapp on muhe mees. On eesti muinasjuttude püsitegelane, midagi nagu vanaks jäänud Kaval-Antsu taolist, kes tuleb igast olukorrast välja. Vanapaganal tõmbas naha üle kõrvade ja Katkugi kupatas ahju. Heas mõttes tüüpiline eesti mees, selline, kes jääb iga korra ajal ellu, tegemata siiski suuri sigadusi. Kaine talupojatarkus ja praktiline meel. Isegi muinasjuttudes peab tema arust see õige õpetlik iva sees olema, muidu hakkavad..."lapsed äkki sinke jõkke pilduma ja muid lollusi tegema. Kus selle kahju ots!" Pensionipõlve võiks küll Rehepapina pidada. Raamat on tore ja naljakas. Väga sügavalt ei ole mõtet kaevata, asjad hüppavad kohe
selleks korraks minekut. Järgmisel päeval hakati katku taga otsima, kuid ei leitud kusagilt, aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks oma plaani ja kupatas katku ahju, kus see suure vilinaga põles. Enne jõudis ta veel öelda, mis ta sellest rahvast ja nende tegemistest arvab: ,,Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!" Ja tegelikult oli tal õiguski rehepapi nõuannete järgi riisuti küll peamiselt mõisa viljaaitu, mõisaproua riidekirste, kuid ega naabri sahvergi puutumata jäänud
Sellega oli võitlus läbi ja Meister pidi tunnistama oma lüüasaamist. Tornkübarik käskis endale tuua kõike head- paremat süüa-juua. Seda ta ka sai. Tornkübarik sõi ja jõi oma kõhu täis ning siis läks oma teed. Poisid aga hiilisid vaikselt Meistri toast välja ja hakkasid karistust ootama, sest nad olid olnud tunnistajaks sellele, et Meister kaotas Tornkübarikule. Karistus ei jäänud tulemata. Neljanda päeva õhtul tuli Meister ja kupatas poisid tööle. Öösel töötades pidid poisid oma jõudu kasutama, neile ei antud hetkegi puhkeaega. Kui saabus hommik, siis tegid nad töös pausi kuni õhtuni. Selline ööst- öösse rabamine kestis kuus nädalat - kuni järgmise noorkuuööni. Siis tuli taas Kukesulega isand. Kuna poisid olid väga kurnatud, siis mõjus see kõige rohkem Witkole, kes oli kõige noorem neist. Ta vajus väsimusest kokku. Isand käskis Witko puhkama saata ja tema asemele pidi minema Meister ise tööd tegema
Järgmisel päeval hakati katku taga otsima, kuid ei leitud kusagilt, aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks oma plaani ja kupatas katku ahju, kus see suure vilinaga põles. Enne jõudis ta veel öelda, mis ta sellest rahvast ja nende tegemistest arvab: ,,Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!" Ja tegelikult oli tal õiguski rehepapi nõuannete järgi riisuti küll peamiselt mõisa viljaaitu, mõisaproua riidekirste, kuid ega naabri sahvergi puutumata jäänud
karu külasse, et sealt naisi leida, kuid ka seal polnud tal lööki, külatüdrukud kartsid teda - Salme oli siiski armukade ja Leemet oli see, kes Mõmmile aru taas pähe panema pidi, tülides hoidis ema pigem Mõmmi poole, kuigi eitas seda, Leemet pidi minema karu koju kutsuma, kes metsaserval istus ja tüdrukuid vahtis, karuni jõudes istus ka Leemet maha ja jälgis kauneid külaneide, lõpuks kupatas Leemet karu koju, karu jaoks oli Salme kui mullune mesi, mis oli hea, aga polnud värske enam 16. - ka Leemet polnud eriti mõmmist parem ja käis külatüdrukuid metsaservas piilumas, sest Hiiel neile midagi vastu panna polnud, külatüdrukud olid lihtsalt ilusamad, talle meeldis neid jälgida, kui nad järve ääres ujumas käisid - ema kujutas vaimusilmas ette poja abielu ja kooselu Hiiega, tahtis lausa nende onnile
annaabi.ee 
