kunstikeskuseks. "Pallase" kunstikooli esimene juhataja oli K.Mägi, pärast tema surma A.Vabbe ja skulptor Anton Starkopf. Võrreldes Tartuga oli Tallinna kunst stiililiselt ebaühtlasem, kirevam ja üldiselt konservatiivsem. Tallinnas oli palju kunstnike, kes esindasid lihtsameelset realismi või jätkasid dekoratiivset stilisatsiooni lahjendatud juugendstiili vaimus. Selline laad leidis kergemini tunnustust laiema publiku kui ka iseseisvunud riigi valitsuse silmis. Tartu ja Tallina kunstnikkonna vahel oli tänu Tallinna kunstnike kemmertsedule ja riiklikule soosingule pinged. Kahe kunstikeskuse konkurents oli ka põhjuseks, miks ei sündinud kõiki kunstnikke ühendavat organisatsiooni. Alates 1914. aastast pealinnas tegutsenud linnak unstikool sai 1920. aastak riiklikuks keskastme kunstikooliks, kus õpetati tarbekunsti ja erinevate kunstialade oskustöölisi. Hiljem lisandus maalikunstnike ja skulptorite ettevalmistus. Selle kool pikaajaliseks juhiks oli ekspresidendi
lehekülgedest peale, et sellel suurel maalikunsti suurmeistril oli erakordne kirjanduslik anne. Peamiselt belletristi anne. Sealjuures aga, nii kummaline kui see ka ei oleks, ei tunnistanud enamik tolleaegsete ajalehtede ja ajakirjade retsensente ja kriitikud Repini kui kirjaniku annet. Peaaegu iga tema esinemist trükis võtsid nad vastu üksmeelse laimuga, kusjuures selles laimus ühinesid liberaalid reaktsiooniliste väljaannete esindajatega. Need aastakümnete kestel püsinud kriitikute ja kunstnikkonna kinnitused selle kohta, et Repin olevat oskamatu ja nõrk kirjanik, näivad igale kaasaegsele lugejale otse kohutavatena. Pärast seitsmekümne aasta möödmumist, mil ühes Peterburi ajakirjas ilmus Repini esimene kirjanduslik teos, saame õiglaselt hinnata tema suurt kirjandsulikku talenti. (Kornel Tsukovski eessõna venekeelsele väljaandele lühendatud kujul, Ilja Repin, 1963, ,,Kauge, kuid lähedane", Tallinn, trükikoda ,,Ühiselu" ) PILDID
tahtmist. Tehnika areneb tööd tehes kiiresti, ideed on küpsed ja ootavad ellu viimist. 1992. aastal kolib Navitrolla tagasi Tartusse, korraldab mitmeid väiksemaid näitusi ja perfomantse. Lüliti ärkab uuele elule. Enam ei pea nälgima ning maalidagi saab juba päris lõuendile.1993. aastal toimub Lüliti näitus "Vaal" galeriis. Toimub lülitus täielik läbimurre lihtsate kunstiaustajate silmis. Üldsus tunnustab rühmitust, kuid seesama edu seab kunstnikkonna tuunustusele ette takistuse: tehnikat ju pole, see on puhas kitsh, see on labane, see on liiga optimistlik- elu on ju halb. Samal aastal läheb küll lüliti laiali, kuid hoopis teistel põhjustel. Lülitus on toimunud kunstnikud alustavad iseseisvat elu. 1993. aastal asub Navitrolla elama Võrru ning asutab graafikatöökoja. Töökoda vabastab ta rutiinsest tööst ning kunstnik pühendub oma maalitehnika väljaarendamisele ja lihvimisele. Aasta lõpus asub ta uuesti Tartusse elama.
sealhulgas oma sõpra Jacques Lipchitzit ja Chaïm Soutine'i. Viimasega olid Modiglianil väga head ja soojad suhted, ning ta pidas teda andekaks kunsnikuks ja usukus, et ta saab kunagi väga kuulsaks. Modigliani õpetas Sountine'le kombeid ja pani sisendasse temasse suurel hulgal enesekindlust. Need portreed tagasid Modiglianile ainulaadse koha Pariisi kunstnike seas, sest oma portreedega jäädvustas ta pildi nende keskkonnast ning tegi võimalikuks hilisema legendi Modiglianist kui Pariisi kunstnikkonna peamisest tegelasest. Peale selle tutvus Modigliani kunstnikust sõbra Moïse Kislingi vahendusel poola kunstikaupmehe ja luuletaja Leopold Zborowskiga. Viimasel ei olnud küll kaupmehena niisuguseid sidemeid nagu Guillaume'il ega nii head nina avangardistliku maalikunsti peale, kuid ta toetas Modiglianit tema viimastel eluaastatel. Nii võttis ta koos abikaasa Annaga (Hankaga) kunstniku oma korterisse elama, kui too oli Beatrice Hastingsist lahku läinud.
Niisuguseid nagu tema oli sadu, küllap tuhandeid." Autoril oli salasoov oma elu sel moel uuesti läbi kirjutada, aga aega jäi napiks. Raamatu lõpul on minategelane R. neljateistkümneaastane. Käes on juuni 1940. Lapsepõlve lõpp. 18. "Laevad kaotavad tüüri" (1993, ilmus postuumselt tütar leidis pärast isa surma sahtlist juba nooruses kirjutatud käsikirja) 1951. a sahtlisse kirjutatud romaan eesti kunstnikkonna algavast sovetiseerumisest. Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja
annaabi.ee 
