Kunstiteose analüüs “Kompositsioon VI” V. Kandinsky (1)

Kunstiteose analüüs
“ Kompositsioon VI” V. Kandinsky
Antud teos on üks suur värvide segapudru, kuid ometi sobib iga värv oma kohale. Teose üldine toon on justkui osadekas jagatud: osa on tume, osa on hele ja osa on täpselt vahepealne. Palju on kasutatud pruunikaid-punakid toone ja samas on kasutatud ka valge- kollakas -siniseid toone – kasutatud on maalikunsti põhivärve ja nende kergeid variatsioone. Üldpildis loob kasutatud värvide kooskõla veidi närvilise, rutaka ja segadusliku mulje.
Jooned esinevad mitmekaupa, üksik joon peaaegu puudub. Üldplaanis tunduvad jooned kuidagi haprad ja õrnad, et kui see kaadervärk ellu ärkaks, oleks jooned kohe katki. Samas esineb jooni ka justkui piirjoontena, mis ääristavad pilditegelasi – tegelasi on palju ja tegevus on ilmselge, kuid kedagi konkreetselt ei kujutata – abstraktsionismi tunnus. Kõik jooned on tumedates toonides.
Teoses olevad vormid esinevad mahuliselt ja ilma mingi tuvastatava süsteemita, umbropsu. Kompositsioon on liigendatud sedasi, et pildi äärtes on valdavalt tumedad toonid ja keskel heledamad . Toonid pole segamisi, vaid on osa, kus on tumedad toonid ja on osa, kus on heledamad toonid.
Kui teose põhjal tuleks näiteks bongotrummidega musitseerida, siis oleks muusika kord madalatooniline ja rahulik ja aeglane, kord jälle tempokas, ruttav ja kergetooniline. Konkreetset rütmi või reeglipära ilmselt ei tekiks.
Liikumine on maalis täiesti olemas. See tekib ilmselt kujundite asümmetria tõttu ja ka pikade kõrvuti paiknevate diagonaalsete sirgete kriipsude mõjul. Liikumise suund on igatpidi keerlev ja hüplik, iseloom on rutakas, kiirustav ja närviline. Nagu segaduses oleva inimses igapäeva elu.
Pingestatus pildi on saadud kasutades nii värve, jooni kui ka vorme ja kuigi pilti vaadates erilist perspektiivi näha pole, tundub nagu tegu oleks suure massi täis ruumiga, mida on kujutatud ühest küljest, kõik tegelased ja kujundid on tugevasti kokku surutud, mistõttu ruumilisust pole otseselt märgata.
Teos on rahutu ja vastuoluline - pilt loob kuidagi tormava ja närvilise tunde ja kõik see sünniks nagu väga suures madalrõhkkonnas – kõik nagu kiirustab ja närveldab, ent on justkui paks ja sompus ega jaksa tormata. Ometi on ka kiire pulsiga ”pisikesi linnukesi,” kes on paksudest ja koormatutest tuhat korda kiiremad ja energilised. Püüdes pilti kuidagi teisiti tõlgendada tundub, et käiks justkui vihane sõda helge ja tusase vahel. Õblukest helget on küll rohkem, ent tusane tundub jõulisem – nagu rasked raudrüüs ristirüütlid ja nobedad moslemi linguviskajad.
Teose loomise ajendiks võis olla autori sisemine hingerahutus ja pidev võitlus hea ja kurja vahel. Sisemaailm , kuhu kõike musta ja valgena nägemise vahele eksib ära ka mõni punane toon – armastus. Kogu selles igapäeva segamürglis on raske öelda, mis must ja mis valge ja hoopis tundmatu ja raske on eristada sooje tundeid.
Autorit võis ajendada ka aastaaegadetsükkel, kuidas märkamatult saab valgest talvest veerohke ja linnulaulurikas kevad, sellest roheline ja soe suvi, mis omakorda muutub värviderohkeks ilusaks, kuid sopaseks sügiseks.
Maali sündi võis inspireerida ka erinevate rahvaste segunemine . Monotoonsete aarialaste ja keevavereliste lõunamaalaste ja kurnatud neegrirassi segunemine. Rahvad segunevad nagu värvid pildil, ent alati jääb püsima mingi pinge erinevate rahvaste vahele nagu ka pildis on peidus mingi salajane pinge.