kunstiteooriast. Esteetiline KT: x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui x on loodud kavatsusega esile kutsuda esteetiline kogemus. Kunsti defineeritakse esteetilse kogemuse mõiste kaudu Narratiivne KT: x on kunstiteos siis, kui see on teatavas seoses eelneva kunstiga – kunstitraditsiooniga (üksikute kunstiteoste või kunsti tegemise viisidega). Loobutakse taas kunsti defineerimisest. 8. Iseloomustage narratiivse kunstiteooriaga tekkivaid probleeme. Esimese kunstiteose probleem- Esimest kunstiteost ei saadud ju narratiivi kaudu eelneva kunstiga siduda, sest enne esimest kunstiteost/kunsti ei eksisteerinud! Probleem narratiividega- Kas narratiivid peavad tuginema kunstnike tegelikele kavatsustele kunstiajaloo suhtes või mitte? Dilemma: Kui mitte, siis võib vesta narratiive, mis lähevad kunstnike taotlustega vastuollu, mistõttu see ei näitaks milles kunsti tegemine tegelikult seisneb
Väide, et artefaktile omistatakse kunstiteose staatus kunstimaailma kui institutsiooni esindaja poolt, ei tähenda Dickie jaoks seda, et kunstimaailm oleks mingi väljavalitud klikk, kes otsustab, missugust maali võib näitusele üles riputada, missugust muusikat võib esitada või muud sellist. Ta kuulutab, et teda ei huvita kunstipoliitika küsimus -- kuidas kunsti tegijad saavutavad selle, et nende esitatud artefaktid saavad kunstiteose staatuse. Oma institutsionaalse kunstiteooriaga tahab Dickie vaid osutada, et kunstiteoste loomiseks on vajalik teatud sotsiaalne kontekst. Kunstimaailm pole mitte formaalne korpus, mis peab koosolekuid ja võtab vastu olemas mingeid tingimusi, mis peaksid olema täidetud, et mingi asi saaks kuuluda kunstiteoste klassi, ei kahelnud keegi selles, et artefaktuaalsus on kunstiteoseks olemise tarvilik tingimus. Seega toob Dickie artefaktuaalsuse kunstidefinitsioonis välja vastusena neowittgensteiniaanlikult meelestatud kriitikutele
10. Mis oli selles peatükis esitatud ebatavalistel objektidel kunstina toimimise eelduseks? See, et sündmused, ideed ja installatsioonid pakkusid üllatavaid või isegi šokeerivaid kogemusi, mis heal juhul kõigutasid vaataja tuimunud maailmapilti ja sundisid teda mõnedest asjadest uut moodi mõtlema. 28. Postmodernism 1. Kuidas oleks õige lahti mõtestada mõiste "post+modernism"? Eelnevad kunstinähtused ei sobinud kokku modernistliku kunstiteooriaga ja selle asemele, et luua uut stiili, olid need kunstisuunad loobunud stiilitaotlustest, lõhkunud piirid kunstiliikide vahel ning ähmastanud kunsti ja elu piiri. Modernism jõudis kriisi ja hakati rääkima postmodernismist. 2. Millise kunstiliigi puhul saab kõige esimesena kõnelda postmodernismist? Arhitektuuri puhul. 3. Millest loobusid postmodernistlikud arhitektid? Mis aga pidi nende ehitistes tingimata olema?
Dickie iseloomustab kunsti kui formaalset institutsiooni (kellegi nimel...staatuse omistamine). Kunstnikuks või kunstikriitikuks olemine ei nõua formaalseid kriteeriumeid. Kunst on mitteformaalne institutsioon! - Wollheimi dilemma. Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingitest põhjendustest lähtuvalt? Kui jah, siis põhjendid ongi see, kust võiks võrsuda kunsti definitsioon. Kui ei, siis pole tegemist kunstiteooriaga. Dickie vastus: põhjendid on, aga ainult neist jääb väheks, on vaja ka kunstimaailma kinnitust. IV Esteetiline kunstiteooria *Beardsley, Tolhurst, Zangwill, Osborne, Schlesinger Kunsti saab defineerida esteetilise mõiste kaudu: x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui (1) x on loodud kavatsusega esile kutsuda (2) esteetiline kogemus. *Mis on esteetiline kogemus? Peamiselt kahte liiki teooriad: - sisukeskne: esteetiliste omaduste kogemine
austusavalduseks. · Kunstiteoreetilisi töid ja iluideaali otsinguid toetasid Dante Alighieri /1265-1321), Giovanni Boccaccio (1313-1375), Petrarca (1304-1374), Leonardo da Vinci (1452- 1519), Michelangelo (1465-1564), Raffaeli (1483-1520) ja teiste Firenze ja Veneetsia koolkonna kirjanikke ja kunstnikke samuti Madalmaade, Saksamaa jt maade kunstnike meistritööd. · Renessanssi ajastu põhiseisukohad tegelesid peamiselt kunstiteooriaga. · Üritati defineerida kunstiteose olemust, mõtestada olemust, arutati kunstniku rolli ja staatuse üle ühiskonnas. Keskajal oli kõigi asjade mõõdupuuks jumal, siis nüüd sai asjade mõõdupuuks inimene. See väljendub ka selles, et piltidele ilmusid tavalised inimesed. Mitte ainult kuningad, kuningannad, piiskopid ja piiblitegelased vaid ka kõige tavalisemad kodanlased. Jan van Eyck (1390-1441): Arnolfini pulm (1434). Putini näoga mees, rase naine
annaabi.ee 
