Popkunst pruugib teisigi moodsale kultuurile omaseid vorme. Paljudel poptaiestel figureerivad uue aja kangelased: popmuusikud, fotograafid, jalgpallurid, kurjategijad, juuksurid jt. Neid tavalise inimese iidoleid kujutatakse ülisuurtes mõõtmetes ja erksavärvilistel pindadel. (Kraavi 2005: 203) Postmodernismi killustunud ja traditsiooni ümbertöötlev loomus on kunstikriitikud pannud rääkima aga hoopis kunsti lõpust. Kunstitegemine küll jätkub, kuid kunstitegijad, kes elavad n-ö ajaloojärgsel perioodil, toodavad töid, millel puudub ajalooline tähtsus või tähendus, mida oleme neilt seni oodanud. See kinnitab modernistliku kunstiidee tühistumist, kuid ka uute esteetiliste võimaluste kinnistumist kaasaja kunstimaailmas. Kaasaja kunstil on oma vahendite-teemade rohkuses ja paljususes pakkuda igaühele oma sõnum ja oma kunsti definitsioon. (Kraavi 2005: 207) 7
Pallase põhihoone asus Teenindusmaja regioonis, Riia mäe all. Vähesel määral õpetati ka kunstiajalugu. Pallas kujundas kogu kunstielu EV ajal ja ta likvideeriti, kui tuli NL võim. Pallase vaim ja stiil olid alles veel 60ndatel ja 70ndatel. Tallinnasse asutati Riiklik Kunsttööstuskool, mis tegeles peamiselt tarbekunsti alase hariduse andmisega, selle baasil loodi NL ajal Tallinna Kunstiinstituut, mis võttis üle ka Pallase funktsiooni. 20ndate esimesel poolel olid peamised kunstitegijad varem alustanud kunstnikud, 20ndate teisest poolest ilmub Pallaslaste esimene põlvkond. 20ndatel levisid Eestis igasugused ismid, seda perioodi peetakse avangardseks. Kõik moodsa kunsti voolud jõudsid pea korraga Eestisse, ekspressionismi mõju oli väga tugev, eriti saksa oma. Eestis avaldus see veidi tagasihoidlikumal kujul. Parim näide on Wiiralt, tema graafilised tööd. Tema loomingu kõrgaeg oli 30ndatel, Eestis viibis episoodiliselt, peamiselt elas Pariisis
otstarbeks valmistatud asja kunstilise meediumina, samuti nagu õlivärve ja marmorit kasutatakse maalide ja skulptuuride valmistamiseks. 1658 Margit Sutrop otsuseid, kas aktsepteerida kunstnike esitatud artefakte kunstiteostena, vaid informaalne kultuuri praktika, taust, mis teeb kunsti loomise võimalikuks. Dickie meelest ei omista artefaktidele kunstiteose staatust mitte kunstimaailma ametnikud või kriitikud, vaid ikka kunstitegijad ise. Nendeks isikuteks, kes kunstimaailma nimel tegutsedes võivad omistada artefaktidele kunstiteose staatuse, on kunstnik või kunstnike grupp, nagu see on tavaks näiteks filmi tegemisel. Hilisemates töödes (viimati 1997a; 1997b; 1998) on Dickie püüdnud oma institutsionaalset kunstidefinitsiooni korduvalt parandada. 1984. aastal ilmunud raamatus Kunstiring võtab ta tagasi oma väite, et kunstiteose staatus on midagi, mida keegi, kes tegutseb kunstimaailma kui institutsiooni nimel, saab
institutsionaalses raamistikus ehk kontekstis. Dickie kritiseeris teravalt neowittgensteiniaanliku esteetika seisukohta, et kunstiteoseid saab identifitseerida vaid „perekonnasarnasuse“ meetodi alusel. Ta oli veendunud, et kunsti saab defineerida. Dickie tegi vahet liigitavatel ja väärtuselistel kunstidefinitsioonidel. Dickie jaoks oli kunstimaailm teatud institutsioon. Dickie meelest ei omista artefaktidele kunstiteose staatust mitte kunstimaailma ametnikud või kriitikud, vaid ikka kunstitegijad ise. Nendeks isikuteks, kes kunstimaailma nimel tegutsedes võivad omistada artefaktidele kunstiteose staatuse, on kunstnik või kunstnike grupp, nagu see on tavaks näiteks filmi tegemisel. 15. Miks võib Danto kunstiteooriat nimetada anti-esteetiliseks? Danto kunstiteooria Ühelt poolt on sellised teosed, mis tahavad ületada esteetilise objekti piiri, sageli tõepoolest suutnud olla provokatiivsemad, sest kunst, nagu ütleb Arthur C. Danto, "..
5 teatepulk on läinud üle teistele tehnoloogiatele? Pärast 1906. a. hakkas kunsti ajalugu paistma tõelise pidevusetuste loona. 20. sajandi paljud kunstistiilid vajasid vägagi keerulisi teooriaid, et neid tihtipeale üsna minimaalseid objekte saaks üle kanda kunstitasandile. On võimalik oletada, et kunst on jõudnud lõpule. Muidugi jätkub kunstitegemine. Kuid kunstitegijad, kes elavad n. ö. ajaloojärgsel kunstiperioodil, toodavad töid, millel puudub ajalooline tähtsus või tähendus, mida neilt oleme seni oodanud. Kunsti ajalooline järk on läbi, kui me saame teada, mis kunst on ja mida ta tähendab. Hegel ütleb, et kunst on vaba ainult siis, kui ta on enese pannud maksmasfääris, mida ta jagab koos religiooni ja filosoofiaga, saades niiviisi veel üheks viisiks ja vormiks, mille kaudu kõige avaramad vaimsed tõed jõuavad teadvusesse
annaabi.ee 
