Kunstiretsensioon Maris Ojasuu fotonäitusest (1)

Riinu Ansper, 12a
Retsensioon
Romantika-romantika…
Reedel, 15. oktoobril käisin Ajamaja galeriis kiikamas Maris Ojasuu fotonäitust. Ojasuule on fotokunst nii töö kui ka hobi . Vabal ajal pildistab neiu situatsioone, mis teda inspireerivad. Tema motoks ongi see, et tõelist kunsti saab teha vaid kire ja armastusega.
Näitusel pole ühest pealkirja, mis on üsna mõistetav, kuna käsitletavad teemad on üsna erinevad. Näituse 3 põhiteemat on kenasti jaotatud ka kolmele eri korrusele. Tervikuks saab pildikogu tänu üldise meeleolu ühtsusele. Nimelt on näitus sügisõhtu sumedusele sarnanevalt romantiline ja mõtlik-unistav. Reaalsuse kujutamine on tagaplaanil (nii mõnigi pilt on fotomontaaž) ning tähtsaim on lüürilisus.
Esimesel korrusel on väljas pildid baleriinidest. Need on võrreldes ülejäänutega kujutamisviisilt kontrastsemad, liikuvamad. Õhkõrnad nõtked tantsijannad pimedas kambris ainsale aknale esinemas ja omaette ilu loomas - endamisi, mõtlikult ja täiuse järgi lõhnavalt- mõjusid meeldivalt. Mäng valgusega ja huvitavad vaatenurgad muutsid fotod huvitavateks. Samas, mida rohkem oli pildil pitskleitides neiusid, seda vähem mõjuvamaks see ka muutus, sest kui soololaul tehakse koorilauluks, kaotab esimene oma meloodia nüansid. Ühesõnaga terve tantsijannade trupp ei mõjunud väga hästi, sest sellistel juhtudel kadus teoselt mõningane müstilisus, sisemine pinge.
Toda pinget oli vähem ka teise korrusel, kus olid väljas maastikupildid. Meeleolu näis küll sarnasena baleriinipiltidelt- olustik oli samuti muhe, õrn ja graatsilisena mõjuv, kuid värvides oli näha muutust. Kontrastsus ega valguse mängud polnud teisel korrusel enam nii tähtsad värvigammas tõusid esile pruunid , hallid, valged ja rohelised toonid. Kujutatu suhtes võib kunstnikule maastikufotode puhul heita ette vähest ilutsemist. Näiteks pilt, kus oli üsnagi vägivaldselt kokku pandud nii mets taevaservalt tõusva kuuga kui ka järv sellel seilava purjekaga (ilmselgelt arvutis kokku monteeritud). Too taies mõjus kuidagi ülepakutuna. Samuti oleks võinud meeleolu rõhutavaid, kuid üleliigseid detaile ära jätta ka mõnel teisel selle korruse maastikufotol. Kõige täiuslikum oligi vast üks minimalistlik pilt halli üksildase ranna, ühe pingi ja inimesega. Ülejäänudel jääb maastikufotole nii vajalikku õhulisust, ruumi vajaka. Pigemini tekib paaril juhul tahtmine harutada foto kihiti mitmeks eri pildiks ja siis need omaette eraldiseisvatena vaatajatele serveerida .
Samal ajal ei saa detailide üleküllust ette heita kolmandal korrusel asunud portreepiltidele. Piltidel poseerivatel (just nimelt- poseerivatel) neiudel ja neid ümbritseval taustal on justkui kõik eeldused hea foto saamiseks, kuid ometi jääb midagi vajaka. Neil teostel on puudu mõjuvusest, ehedusest. Ilu on piltidel olemas, kuid pole emotsiooni, lugu. Näiteks foto sügisese pargiga taustal seisvast pigem uhkelt riietatud naisest jättis üsnagi sisutühja mulje, sarnanedes natuke moefotodega. Siiski, portreedel on enamikus oma nõnda öelda lugu olemas. Modellide väljanägemise järgi võib öelda, et on üritatud kujutada kaotatud võitlusi ja endiselt kripeldavaid unistusi läbi nukra, räsitud ilu. Kohati on see ka õnnestunud. Paeluvaim neist piltidest on kesk kesa seisva neiuga taies, kus foto meeleolule annab palju kaasa südasuvise udu lummas niit . Samas on naise pilgus laibalikku tuimust, alistumust ja ükskõiksust, mis sobivalt jutustavad kaotatud unistustest . Portreepiltide toonides on jäädud enam vähem samaks maastikupiltidega, samas valguse kujutamine on portreepiltidel justkui tahaplaanile jäetud.
Minule jättis näitus pigem meeldiva mulje. Sisu on ühesõnaga olemas, kuid puudu jäi nö vau-efektist, ükski pilt ei naelutanud oma ette pikemaks ajaks kui märkmete tegemiseks vajalik oli. Maris Ojasuu arenemist tulevikus tasub siiski jälgida, annet tal on.