Leili Kuldkepp Leili Kuldkepp (10.03.1931 7.05.2008) oli eesti ehtekunstnik ja kunstipedagoog Kunstialase hariduse sai ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis Oma teadmisi ja oskusi täiendas ta Eesti Teaduste Akadeemias ja Jekaterinburgi kivilõiketehases Venemaal Ehete valmistamisel kasutas ta palju kohalike mineraale ja kivimeid Pani aluse Kunstiakadeemias sepakunsti õpetamisele Töötas 33(1962-1995) aastat Eesti Kunstiakadeemias Ta on võitnud mitmeid kunstiauhindu Aastal 2006 toimus Tallinnas Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis tema isikunäitus
Galeriis 24h on väljapanek Mari Roosvalti maalidest. Mari Roosvalt (s. 1945) on üks tänase eesti maalikunsti juhtivaid tegijaid. Õppinud ERKIs maali aastatel 1964-1969, osalenud aktiivselt kunstiharidusese edendamises õppejõu ja Avatud Akadeemia vabade kunstide juhatajana. EKL liige aastast 1979, alates 2006. a. Eesti Maalikunstnike Liidu esimees. Eesti Akvarellistide Ühenduse liige. Konrad Mäe preemia laureaat (2006). Mari Roosvalt on kogemustega kunstipedagoog. Ta on töötanud kunstikoolides, Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Komplekteeris üldmaali õppetooli õppejõudude kaadri ja koostas õppeprogrammid, on organiseerinud näitusi. On aktiivne maalija, esineb näitustel 1970. aastast ning on korraldanud arvukalt personaalnäitusi. EKA Avatud Akadeemia juhataja, erak. Professor. Maalikunstnik, pedagoog. Alustas 1970. realistlikus laadis, 1980. pöördus abstraktse, geomeetriale rajatud käsitluse suunas, kust 1990
mitmekülgsetest tahkudest, reisielamuste eksootikast ning inimeste ja võõraste kultuuride eripäradest kui kodumaisest maalitraditsioonist ja vahetust looduselamusest. Evald Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning eesti kunstnikkonnas erandlikku, renessanssiajastul väljakujunenud kunstnikuisiksust, kes üha eksperimenteerib ning haarab oma loominguga mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, olles samal ajal ka väljapaistev kunstipedagoog. Ta on töötanud aastast 1944 Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, alates 1954 profesorina ja alates 1993 emeriitprofessorina. E. Okas on end tõestanud uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris. Veelgi enam aga hilisemate aastakümnete meeleliselt avatud teatraalsetes kompositsioonides, kujutades artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat. Ta tõi eesti maalitraditsiooni- ja
sellesse eesti ärkamisaja tegelaste saatkonda, kes läksid St. Peterburgi Vene tsaarile palvekirja viima, milles viidati parunite ja mõisnike ebaõiglustele ja eesti talupoegade allasurutusele. Õed,vennad: Nikolai Päts-oli Räpina õigeusu koguduse preester aastatel 1904-1919. Sündis 1871- 09-05 ja suri 1940. Marianne Pung-sündis1888 ja suri 6. jaanuaril 1947 Kirovi oblasti Oritsi rajooni Gadõ turbarabas Voldemar Päts-sündis1878 ja suri Torontos 27. juulil 1958. Kunstipedagoog Päts töötas Tallinna koolides joonistusõpetajana, valiti 1907 esimese eesti kunstiorganisatsiooni Eesti Kunstiselts juhatusse. Samuti juhatas 1912-14 Eesti Kunstiseltsi joonistuskursusi. 1914-34 oli ta Riigi Kunsttööstuskooli direktor ja aastast 1938 Riigi Kõrgema kunstikooli auprofessor. Aastatel 1934-40 töötas ta haridusministeeriumis kutseoskuse osakonna juhatajana ja aastatel 1936-40 oli ta ka haridusministri abi.Teise maailmasõja ajal põgenes V
tahkudest, reisielamuste eksootikast ning inimeste ja võõraste kultuuride eripäradest kui kodumaisest maalitraditsioonist ja vahetust looduselamusest. Evald Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning eesti kunstnikkonnas erandlikku, renessanssiajastul väljakujunenud kunstnikuisiksust, kes üha eksperimenteerib ning haarab oma loominguga mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, olles samal ajal ka väljapaistev kunstipedagoog. Ta on töötanud aastast 1944 Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, alates 1954 profesorina ja alates 1993 emeriitprofessorina. Evald Okas on end tõestanud uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris. Veelgi enam aga hilisemate aastakümnete meeleliselt avatud teatraalsetes kompositsioonides, kujutades artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat. Ta tõi
mitmekülgsetest tahkudest, reisielamuste eksootikast ning inimeste ja võõraste kultuuride eripäradest kui kodumaisest maalitraditsioonist ja vahetust looduselamusest. Evald Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning eesti kunstnikkonnas erandlikku, renessansiajastul väljakujunenud kunstnikuisiksust, kes üha eksperimenteerib ning haarab oma loominguga mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, olles samal ajal ka väljapaistev kunstipedagoog. Evald Okas on rikastanud tunduvalt ka eesti maalikunsti traditsioonilist koloriiti, luues julgeid sisendusjõulisi värvilahendusi. Kunstnikuna on Okas pälvinud mitmeid aunimetusi ning tähelepanu erinevate poliitiliste reziimide ajal. Eraisikuna aga on ta oma ajastus üllatavalt vähe tuntud. Tegelikult on vähe tuntud ja kaasaegset analüüsi ootav ka suur osa tema loomingust ja selle tagamaadest.
Esines alates 1877 Pariisi kunstinäitustel; maalide teemad olid enamasti allegoorilised. Lisaks maalimisele tegi kavandeid käsitööesemetele, kavandas ka suurejoonelisi vitraazaknaid. Walter Crane oli maalikunstnik ja illustreerija. Oli tugevasti mõjutatud prerafaeliitide loomingust ja jaapani puulõikest.. Disainis tekstiile ja tapeete, keraamikat, töötas trükkali ja lasteraamatute illustreerijana. Crane pidas loenguid kunsti ja disaini alal, oli kunstipedagoog. Avaldas ka mitmeid kunstikriitilisi raamatuid. Philip Webb oli arhitekt ja disainer, alates 1854.a. kuulus Morrise sõpruskonda. Oli 1861.a. firma Morris, Marshall, Faulkner & Co asutajaliige, kujundas kirikumööblit ja kirikutekstiile. Kavandas 1859.a. Morrise ideede järgi Morrisele elamu `Red House', millest kujunes näidiselamu, kus püüti realiseerida kõiki Morrise ideid. William Arthur Smith Benson (1854-1924)
Hoone vahetas peagi veel mõned korrad omanikku, kuni 1879. aastal ostis selle apteeker Theodor Köhler, kes rajas maja esimesele korrusele apteegi, mis tegutses majas järjepidevalt enam kui sajandi. Apteegis töötas rahvakirjanik Oskar Luts. 1950. 1960. aastatel asus teisel korrusel kunstikooli noormeeste internaat, kus elasid praegused tunnustatud Eesti kunstnikud Kaarel Kurismaa, Tiit Pääsuke jpt. Sama maja teises trepikojas elas pärast sõda tookord tagakiusatud kunstipedagoog Ado Vabbe. Pisa torni meenutav kalle on tekkinud majale hoone ebaühtlase aluse tõttu. Kogu Tartu vanalinn on rajatud soisele Emajõe kaldale ning majade vundamendid toetuvad enamasti puitparvedele. Sajandite jooksul on põhjavee tase langenud ning üks külg madalamale vajunud. Legendi järgi vajunud maja tugevamini kaldu pärast praeguse Kaarsilla kohal asunud Kivisilla õhkulaskmist Teisel maailmasõja ajal. 1980
annaabi.ee 
