Eesti kunst pärast II maailmasõda Kunstielu 1940ndatel · 1940ndad olid Eesti kunstiajaloos kaugeleulatuva pöördelise tähendusega. · Kõik senised kunstiorganisatsioonid likvideeriti 15. novembril 1940 kui sotsialistliku riigi kunstieluga sobimatud. · Tartu kõrgeima kunstihariduse jäänused liideti Tallinna kõrgkooliga Eesti NSV · Sel perioodil hakati enamikku paremaid kusntnikke süüdistama natsionalismis ja formalismis. · 1940ndatel pidi maalikunst tuginema jutustavale sisule, selle vorm pidi olema väiklaselt ja täpselt loodust jäljendav, värvikäsitlus tuhm ja arglik. · Arhitektuuris püüti juurustada nõukogulikku eklektilist tornide ja sammastega stiili. Evald Okas · (28
vaibusid. Kuidagi tuli end sobitada ametlikku kunstiellu, mis nagu eespool öeldud oli siiski liberaalsem kui mujal suures punaimpeeriumis. Tollane Eesti Kunstnike Liidu juht Enn Põldroos on seda stagnatsiooniaegset kunstisituatsiooni iseloomustanud metafoorselt: meil oli jõudu lükata ennast lahti ühest kaldast, st Moskvas tunnustatud kunstidoktriinist, kuid ei jätkunud jõudu jõuda teisele kaldale, st ühineda euroopaliku kunstieluga. Nii jäigi meie laevuke hulpima kusagile kahe kalda vahepeale. 1980. aastate eesti kunst ongi midagi keskmist natuke moodsat, natuke konservatiivset, natuke radikaalset, natuke ametlikku. Sellises olukorras jõudsime tänasesse päeva. Esmalt algas poliitiline võitlus ja pikka aega ei muutunud kunstis endas suurt midagi. Alles viimased paar aastat on toonud dramaatilisi muutusi, mida võib seostada senise kunsti majandusliku ja institutsionaalse baasi
Põhjuseks antud lubadus portreteerida paruness Uexkülli ja tema pereliikmeid, mille avansiks olid olnud majanduslikest muredest vabad õpinguaastad[3]. Nii sai Paul Rauast esimene eesti väljapaistev kunstnik, kes pärast kunstiõpingute lõpetamist jäi töötama kodumaale. Esimesena portreteeris ta oma metseeni Natalie von Uexküllist. Järgnevail aastail kujunes Paul Rauast baltisaksa ringkondades otsitud portretist. Paul Raud oli tänu oma aktiivsele vennale tihedas seoses tollase eesti kunstieluga. 1904. aasta sügisel viibis ta viimase juures Tartus ning tutvust näiteks Karl-Eduard Söödi ja Gustav Suitsuga. Tõenäoliselt just Suitsu vahendusel ilmus 1905. aastal Noor-Eesti I albumis Paul Raua "Muhu rauga" reproduktsioon[4]. Tallinnas kirjutas Paul Raud retsensiooni Ants Laikmaa ateljeekooli näitusele ning haarates ka ise kinni kunstipedagoogilisest mõttes, hakkas 1905. aastal andma eratunde joonistamises ning maalimises. Tema õpilasteks olid peamiselt baltisaksa
Stieglitzi kooli, domineeris seal hingetu elektika. Seda ajajärku peetakse tarbekunsti ajaloo kõige sügavama languse perioodiks. Koortil aga mõnel määral vedas. Tema õpetajaks skulptuuriklassis oli tuntud vene skulptor M. A. Tsizov. 1905. aastal lahkus Koort revolutsioonilistel sündmustel Pariisi. Pagulasaastad Pariisis 1905. aastal läks Koort Pariisi. See tõi kaasa järsu pöörde kunstniku elus. Katkeb vahetu side kodumaaga ning lähedaseks muutunud Peterburi kunstieluga. Jaan Koort läks Pariisi kindla tahtega õppida, kasutada maksimaalselt seda, mida pakkus Pariis oma Kunstiakadeemiaga, rohkearvuliste eraateljeedega, iga-aastaste hiiglaslike kunstinäitustega. Koort oli vitaalne ja jõuline isik, ta suutis Pariisi tormilistest aastatest kõihutamatult välja tuua oma kriitilise mõistuse ja ammendamatu optimismi, maameheliku jõu ja tasakaalu. Paratamatult pidi Pariisi keskkond suuremal või vähemal määral kunstnikule mõju avaldama,
Stockholmi KA professor. Kanadas Torontos asutati 1956.a. Eesti Kunstnike Koondis. USA-s on tuntuim eesti päritoluga kunstnik KALEV MARK KOSTABI (1960-...), kes on efektselt jäljendanud Andy Warholi lastes toota oma teoseid nn. vabrikus, kasutanud massikultuuri kujundeid ja võtteid. Edukalt esinenud show-bisnesis luues müüdi oma isiksusest. Mõned välis-eesti kunstnikud said oma loomingut näidata Eestis juba okupatsiooniaja lõpupoole. Paljud on aga sõlminud otsesidemed siinse kunstieluga alles pärast Eesti taasiseseisvumist. Kindel on aga see, et välis-eesti kunst on olnud mitmekesisem ja rohkem seotud Lääne- Euroopa kunstiga. Eesti kunst stalinismi võimuses 1944-1955 Eesti uuema kunstiajaloo süngeim periood. Juba 1944.a. algas eesti kunstnike organiseerimine NSVL-i reeglite kohaselt. Kõik kunstnikud pidid ühinema Eesti NSV Kunstnike Liiduga, sest väljaspool seda oli tegutsemine võimatu. Liikmetel oli hea
Stockholmi KA professor. Kanadas Torontos asutati 1956.a. Eesti Kunstnike Koondis. USA-s on tuntuim eesti päritoluga kunstnik KALEV MARK KOSTABI (1960-...), kes on efektselt jäljendanud Andy Warholi lastes toota oma teoseid nn. vabrikus, kasutanud massikultuuri kujundeid ja võtteid. Edukalt esinenud show-bisnesis luues müüdi oma isiksusest. Mõned välis-eesti kunstnikud said oma loomingut näidata Eestis juba okupatsiooniaja lõpupoole. Paljud on aga sõlminud otsesidemed siinse kunstieluga alles pärast Eesti taasiseseisvumist. Kindel on aga see, et välis-eesti kunst on olnud mitmekesisem ja rohkem seotud Lääne- Euroopa kunstiga. Eesti kunst stalinismi võimuses 1944-1955 Eesti uuema kunstiajaloo süngeim periood. Juba 1944.a. algas eesti kunstnike organiseerimine NSVL-i reeglite kohaselt. Kõik kunstnikud pidid ühinema Eesti NSV Kunstnike Liiduga, sest väljaspool seda oli tegutsemine võimatu. Liikmetel oli hea
aasta Ado Vabbe: Kompositsioon Ülo Sooster: ● Pärast Karaganda vangilaagrist vabanemist jäi elama Moskvasse; ● Üks tähtsamaid ühenduslülisid Eesti ja lääne kunsti vahel; ● Elas Moskvas, suhtles paljude linnas elavate ja õppivate välismaalastega; ● Eesti kunstitudengid olid Soosteri ateljees sagedased külalised, eesmärgiks viia ennast kurssi Lääne- Euroopa kunstieluga. Mustad kadakad Maastik kuuvalgel Punane muna Valge muna Vaade aknast merelei ANK- 64: ● Rühmitusse kuulusid ERKI tudengid: Tõnis Vint, Aili Vint, Marju Mutso, Malle Leis, Jüri Arrak; ● Teadlik päevapoliitika eiramine; ● Esteetilise vormikuluuri reformimine; ● Konfrontatsioon sots.realismiga; ● 20. sajandi info hankimine ja levitamine lääne kunsti kohta, kontakt Soosteriga. SOUP-69
annaabi.ee 
