Kumu näituse "Kirjaoskus- kirjaokamatus" retsensioon (0)

12. märtsil Kumu kunstimuuseumi uste vahelt sisse astudes valdas mind otusärevus, sest pooldan ise õigekirja korrektset kasutamist ja leian, et ka sotiaalmeedias tuleks õigesti kirjutada. Oodates keerukaid sõnamänge ning kunstilisi näiteid, kus veaga lause võtab hoopis teise kuju, sain teistsuguse lahenduse osaliseks . Teosed olid valminud graafikat kasutdes.
Näitusel „Kirjaoskus-kirjaoskamatus“ haaras esimesena minu tähelepanu lätlanna Daria Melnikova teos „Täiuslik viga“. Valge maal, mille vaskul, keskjoonest veidi madalamal oli väike must täpp. Juba enne pealkirja lugemist köitis mind pildi lihtsus, lihtsuses peitub võlu nagu öeldake, nähes aga teose pealkirja sai sellest minu lemmikteos.
Eesti Kunstimuuseumi preemia saanud Jiri Thyni töö, pealkirjaga „Ajalugu, erinevad arvamused ja neli vaatepunkti“, varastas mu silmad pikemaks ajaks. Minule meenutas koht pildi kõige enam Lõuna-Poolas asuvat Auschwitzi koonduslaagri gaasikambri seinu. Teos tuletas mulle meelde 1941-1947 toimunud jubedusi, kus võeti üle miljoni inimelu. Kuigi tegelikult oli autor jäädvustanud neljast vaatepunktist Slovakkia rahvusgalerii interjööri, lahkusin sünge teose juurest kõhedustundega.
Pikemalt peatusin ka väikeses valges toas, mille seinad olid kaetud pealtnäha sarnaste, kuid pikemalt vaadates üksteisest veidi erinevate teostega. Suurtele valgetele paberitele oli tõmmatud üksteise kõrvale tumedad lühikesed vertikaalsed jooned. Ühel teosel oli tuhandeid erineva tugevusega tõmmatud jooni. Ka need pildid seostusid mulle vanglaga, seekord aga E. Colferi raamatuga „ Airman . Taevas sündinud poiss“. Jooned piltidel meenutasid mulle raamatus kirjeltatud vangla seintele tõmmatud jooni, mille abil vangistatu arvestas aega - iga joon kujutas üht möödunud päeva. Teosed rääkisid mulle täitumata unistustest , igatsusest ja soovist uuesti alustada. Autor ise on oma tööde kohta öelnud, et esmavaatlusel sarnaneb ofortide vorm trükitud tekstidele, et sisult on need mahukad märkide paljundused. Egle Vertelkaite teosed moodustavad 300-leheküljelise „tekstiraamatu“, kus autor kasutab ainult üht lõputult korduvat ja pidevalt võimenduvat sümbolit. Teoste looja, nagu ka mina, seostas töid ajaga.
Enam kui viiekümne autori graafilise disainis valminud tööd moodustasid terviku. Mind ei paelunud kõige värvilisemad või suuremad tööd. Väljapanekul jäid silma just mustvalged teosed, mis jutustasid loo. Näitus erines oodatust , kuid lahendus oli huvitav ja kunjundus ilus ning kunstipärane.