,,Videvik I-II" (ka akvarellid) . Värvideks hallisegused toonid ja õrnalt välja joonistunud kontuurid puudest. Selline tunne nagu ise kõnniks pärast päikese loojumist ümbritsetuna sügisesest keskkonnast. Elutruu oli ka ,,Viimane lumi" (guass). Üksik puu, mis seisab porises ümbruses mõnede üksikute valgete lumelaikudega. Ja osad lumelaigud segunenud sopaga (valge segatud musta, pruunikaga ja isegi kollasega). Väga sünge ning tõetruu. Lõpuks, lahkudes Ajamajast, kumasid silme ees veel T. Breideksi kaks maali (pastellid) ,,Kevad" ning ,,Märts". Mõlemail neist olid puud oranzide, roosade tüvedega. Need jäid kummitama, sest miks on kevadised puud oranzid? Tavaliselt on hoopis sügisesed puud kirevad. Huvitavad on ikka need kunstnike mõttemaailmad.
2010: Tallinna vapimärk 31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskrösis Sándor Petfi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli valmistatud Ellen Niidu büst. Ma arvasin Ma arvasin nõnda, et meri on alati sinine ja et varjatud kullateri täis on viimne kui inime. Et merel sõites tuleb julgelt tuuli trotsida ja väsimust võites tuleb ilmast imesid otsida. Ma sõudsin südames õhin, ümber lained sumasid, taevarannad ja merepõhi mulle vastu kumasid. Sain teada, et meri harva, õige harva on sinine ning et tühi ja halli karva on sageli inime. Nägin maid ma, mis järvetud jõetud, tolm ja põrm, muud ei olegi, inimlapsi, kes mullast on võetud, kus kulda polegi. Kuid ma arvan, et siiski tasub olla, eksida, ihata, teada tahta, kus tera asub, armastada ja vihata, ning näha et hallist hallim meri vahel on sinine, ja tunda: on kallist kallim kullateraga inime. Kui oleksin tundnud sind varem
ta pole juba kuid kuulnud, ning leiab naise kodust surnuna. Piltide kulg oli toorelt jõuline ning parim viis olustikku sisenemiseks oli ennast lainetel edasi kanda lasta, olenemata sellest, et need täiesti ette hoiatamata vaatajat vastu kaljunukke lõid. Kogu kooslusena mängis film oskuslikult vaataja taluvuse piiril, lõigates järjest sügavamalt hinge just tänu abstraktsusele ja sümbolismile, mille varjust kumasid reaalsed probleemid – sotsiaalne kihistumine, inimelu tühisus kaugelt vaadatuna ja raha võim. Kaadrid olid ürgselt kaunid ja lugu justkui voolas, kuid selle une sees toimuv oli reaalne, kole ja valus. See film oli ehmatav ja ootamatu, kuid just seetõttu läkski see, vähemalt mulle, südamesse. Hilisemal vestlusel filmi režissööriga selgus, et ka see oli tema eesmärk – panna läbi valu ja julmuse inimesi selgelt olemasolevat probleemi endale teadvustama ning nägema rohkem
samuti väga hästi. Kip sõidab minema ning aastaid hiljem on ta rajanud pere ning töötab arstina Indias. Kuigi ta on oma eluga rahulik, rändavad tema mõtted vahel tagasi Hanale. 3. Teose analüüs postmodernistlikus ja postkolonialistlikus võtmes Teosest õhkus inspireerivat eklektilisust. Omavahel olid kokku põimitud nelja erineva maailmavaatega inimeste lood. Esiplaanile tõusid õde Hana ja patsient, ning tagaplaanil kumasid Kip ja Caravaggio. Samuti peebeldub selles ka subkultuursus. Postmodernistliku poole pealt vaadatuna on need kõige iseäralikumaks tunnuseks. Kuid silma jääb ka intertekstuaalsus, mille näiteks on eeskätt nimetu patsient. Ei puudu ka vähene eksperimentaalsus ja erotism, lõõmav leek Hana ja Kipi vahel ning keelatud armastus Katharina ja Almasy elus. Tehnoloogilisus lööb välja just sõjategevuse ja ametite vallas, nagu lennukid, relvad, lõhkeained ja demineerijad
küsida lisa tekki. Öö on külm, ta oleks võinud võtta lisa teki kaasa, aga ta ei osanud sellega arvestada. Koridor on inimtühi, mõne kupee ukse alt poeb välja laternatuli. Kõrval kupeest kustub see helk samal hetkel, kui Ratchett sellest möödub. See on Poiroti kupee. Ratchett leiab vagunisaatja, kes on teda lahkelt nõus aitama. Valvur palub tal naasta kupeesse, kuhu ta ka teki toob. Ratchett sammub mööda koridori oma voodi poole, nüüd on veelgi vähem kumasid, mis uksevahest poevad. Ratchett märkab, et ta uks on lahti, ta teeb paar kiiremat sammu, kuni ongi paokil ukse juures. Ta teeb ettevaatlikult ukse lahti – ainult särav latern. Ratchett võtab raamatu, istub kokkupandavale voodile, millel lebab kõva madrats ja loeb ühe lehekülje, siis teise lehekülje kuni kuuleb koputust – ta tekk! Ta läheb reipalt uksele vastu avab selle ning näeb tuttavat nägu tekiga. „Merci beaucoup!“ ütleb Ratchett ning võtab teki vastu
seisma. Kui meie eestpoolt tormama hakkame ja vahid müüril teile selja pööravad, siis katsuge nad vaikselt maha pista. Ronige mööda kõrget käske üles, mille oksad üle müüri ulatuvad, ja hüpake müürile. Läheb see teil korda, siis saadan sinna rohkem mehi. Seni jookseme eestpoolt tormi ja katsume väravat lõhkuda.» 112 Vaikselt kui vaimud hakkasid mehed liikuma. Tormiredelid aeti püsti, kakskümmend meest võtsid pika raske palgi põikpuudega õlgadele. Lossi hallid müürid kumasid pimeduses, väravakoht mustas. Sinnapoole juhtisid mehed palgi otsa. Müüri najale pandud tormiredelitel ronisid mustad kujud kassiosavusega üles. Esimene lõhkuv tõuge raksatas vastu väravat. Aga lossikaitsjad ei maganud. Nagu ärritatud herilaste pesas tõusis üleval kihin ja kähin, tõrvalondid valgustasid pimedust ja heitsid värisevat kuma ülesronijate nägudele. Sõjamehed tõttasid müürile, ja kui esimese ülesronija pea müüri
kauguselt. Saared paistsid ähmaselt läbi vihma ja puud õõtsusid tuules. Siis kostus trahh! ... põmm! põmm! põmm-rõmm-rõmm-rõmm-rõmm-rõmm! Ja kõu läks mürinal ja parinal eemale ning kadus. Ja siis tuli säuh! uus välk ja uus kärgatus. Lained pidid mu mõnikord peaaegu parvelt vette uhtuma, aga mul polnud riideid seljas ja sellest poleks midagi olnud. Ajupalgid ei teinud meile seekord muret: välgud sähvisid ja kumasid alatasa, nii et neid aegsasti nägime ja võisime nad eemale tõugata või nende eest hoiduda. Minu vahikord oli pärast keskööd, teate, aga seks ajaks olin hästi unine, seepärast ütles Jim, et ta valvab mu eest esimese poole mu ajast. Ta oli ses asjas alati kangesti hea. Roomasin vigvami, aga kuningas ja hertsog olid oma jalad sirgu ajanud, nii et mulle ruumi ei jätkunud. Heitsin siis välja, -- vihmast ma ei hoolinud, sest see oli soe, ja lained ei käinud enam nii kõrgelt
annaabi.ee 
