saaks kergesti võrrelda; Arvestusperioodid peab olema kokku lepitud ja standardiseeritud, milliseid ajaperioode kasutatakse (päev, nädal, kuu, kvartal, 4 kuud jms); Kulude liigitamine tuleb määratleda klassifikatsioonisüsteem, et sarnaseid kulusid saaks liigitada ühel moel, mis hoiab ära ühe artikli liigitamise vahel kaudseks, vahel otseseks kuluks; Kulude jaotamise alused peavad olema määratletud kulude jaotamise alused (kulukeskustele, kulukohtadele, kulukandjatele ja ühikutele); Varade hindamine ja hindamisalus peab kokku leppima laovarude ja lõpetamata toodangu hndamise korra valides meetodi (FIFO, kaalutud keskmine, individuaalse hindamise meetod); Varade inventeerimine peab olema otsustatud varade infenteerimise kord; Kulum tuleb ääratleda kulumi arvestuse meetodid ning määrad;
võrrelda.2)arvestusperioodid peavad olema kujundatud selliselt,et kulude koondamine nendel ajavahemikel annaks juhtidele vajalikku teavet.3)kulude liigitamise alused peaksid kajastuma ettevõtte kontoplaani ülesehituses selliselt, et see rahuldaks nii finants- kui ka juhtimisarvestuse nõyudeid ning ei tekitaks vaidlusi, kas antud kulu on otsene või kaudne.4)määratletud peavad olema kulude jaotamise alused kulukohtadele,kulukeskustele ja kulukandjatele.5)kokkkulepitud peab olema laovarude ja lõpetamata toodangu hindamise korras.6)otsustatud peab olema varade investeerimise kord.7)valitud peab olema amortisatsiooni arvestamise meetod ja kehtestatud põhivarade amortisatsiooni normid. KULULIIKIDE ARVESTUSE EESMÄRGID Kululiikide arvestuse üldiseks eesmärgiks on jälgida komplekselt majandusüksuse tegevustsüklis kulutatavaid ressursse, nende struktuuri ja olulisust majandustulemuse seisukohast.
Lähtuvalt kulude liigitusest ja jaotamise ulatusest kuluobjektidele liigitatakse kuluarvestuse protsesse ja meetodeid täiskuluarvestuseks ja osakuluarvestuseks ehk jääktuluarvestuseks (Karu, 2008, lk 273). Täiskuluarvestus on arvestustehnika, mille kasutamisel jagatakse kõik kulud tooteühikule saades ühiku kogukulu. Täiskuluarvestuses jaotatakse kulud otsekuludeks ja kaudkuludeks. Otsekulud kantakse toote ühikule otse. Kaudkulud kogutakse kõigepealt kulukeskustele ja pärast seda jaotatakse valitud meetodi abil tooteühikule. (Haldma & Karu, 1999, lk 89) Osakuluarvestus (jääktuluarvestus) on kulude arvestuse meetod, mille kasutamisel liigitatakse kulud muutuvkuludeks ja püsikuludeks ning mille kasutamisel arvestatakse kuluobjektile ainult muutuvkulud (Karu, 2008, lk 88). Muutuvad kulud kantakse kuluühikutele peale otse ja püsikulusid ei kanta, vaid vaadeldakse perioodi kuludena ning neid arvestatakse kasumi väljatoomisel
2) arvestusperioodid peavad olema kujundatud nii, et kulude koondamine annaks juhile vajalikku teavet. Need peavad olema kokkulepitud ja standardiseeritud, et aru saada milliseid ajaperioode kasutatakse; 3) kulude liigitamise alused peavada kajastuma ettevõtte kontoplaani ülesehituses nii, et see rahuldaks nii finants- kui ka juhtimisarvestuse nõudeid ning ei tekitaks vaidlusi, kas kulu on otsene või kaudne; 4) määratletud peavad olema kulude jaotamise alused kulukohtadele, kulukeskustele, kulukandjatele ja -ühikutele; 5) kokku peab olema lepitud laovarude ja lõpetamata toodangu hindamise korras; 6) otsustatud peab olema varade inventeerimise kord, ka varade hindamine õiglasse turuväärtusse; 7) valitud peab olema amortisatsiooni arvestamise meetod ja kehtestatud põhivarade amortisatsiooni normid (täis- või osakuluarvestus); 8) kokku tuleb leppida kuluarvestuse põhimõtte ja meetodid. 27
toodetele ning teenustele suhteliselt täpselt.Tavapärased majandusarvestussüsteemid jaotavad ja seovad ettevõtte üldkulud toodetele või teenustele, lähtudes tootmiseks või teenuste osutamiseks kulutatud tööjõust, materjalidest, seadmetest ja muudest ressurssidest. Üldkulud jaotatakse ena- masti kulukeskustele, kasutades meelevaldseid jaotusaluseid. Kulude selline jaotamine põhjustab suhteliselt väikesi vigu, kui ettevõte pakub väheseid ning sarnaseid tooteid ja teenuseid. Toode- Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR te ja/või teenuste skaala laienemisel suureneb tavaliselt üldkulude osa, mistõttu võib traditsioo-