Kõik rahvad pole suutnud luua tugevaid tantsutraditsioone, kuid tuntumad tantsud on ulatunud üle riigipiiride. Nii tantsiti rahvatantsu euroopas juba 14. ja 15 sajandil Prantsusmaa, Itaalias, Inglismaal ja saksamaal. Aga Eesti? Viimase sajandi kogemus näitab, et keskmine eestlane ei ole eriti tantsulembene. Tulevikus võib olukord soodsate asjaolude kokkulangemisel ehk muutudagi (kliima soojeneb, rahvad assimileeruvad, mõttemallid muutuvad), kuid siiani on Eesti kultuuritarbija eelistanud tantsuetendustele muusikaüritusi. Teadlikum ajajärk rahvatantsu ajaloos algas 19. sajandi keskel, mil rahvusliku ärkamise ja etnilise püsimajäämise tagatisena tähtsustati omakeelse kõrgkultuuri rajamist. Seejuures etendasid tähtsat osa Eesti seltsid, milliseid loodi üle kogu maa; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid. Koorilaulu ja laulupidude eufoorias jäi rahvatants pisut tahaplaanile. Näib uskumatuna, kuid veel sajand
Tsiviliseeritud maailmas seltskonnatantsuks arenenult on tants oma esialgsed funktsioonid kaotanud ning kujunenud üheks levinumaks kultuurse puhkuse vormiks: ta on saanud rõõmsate ühiskondlike ja perekondlike sündmuste tähistamise endastmõistetavaks koostisosaks, noorte kokkutulekutel aga otse kohustulikuks.Viimase sajandi kogemus näitab, et keskmine eestlaneei ole eriti tantsulembene. Kuid siiani on Eesti kultuuritarbija eelistanud tantsuetendustele muusikaüritusi. Võib spekuleerida, et taoline suhtumine on eestlastele möödunud sajanditest külge jäänud. Raske töö kivistel põldudel või merel ja vähene päikesevalgus, mida peamiselt töötegemiseks kasutati, ei jätnud rahvale palju aega tantsulöömiseks. Teadlikum ajajärk rahvatantsu ajaloos algas 19. sajandi keskel, mil rahvusliku ärkamise ja etnilise püsimajäämise tagatisena tähtsustati omakeelse kõrgkultuuri rajamist. Seejuures
· Tuntuimad kõrgrenessansi meistrid olid veel Correggio, Tintoretto, Veronese, del Sarto jt 01.11.2012 · Madalmaad:Tollel ajal moodustasid Madalmaad ühtse poliitilise terviku, algul Prantsusmaa hiljem aga Hispaania Habsburgide võimu alla. Kultuuris olid enimmõjustatud Prantsusmaast. Madalmaad olid ka majanduslikult hästi arenenud, varakult hakkas levima kapitalism. Linnlik asustus oli väga tihe. Jõukas kodanlane oli kultuuritarbija. · Tähtsal kohal oli portree, hakkas tekkima maastikumaal. Seinamaal ei mänginud peaaegu mingit rolli, peamine oli tahvelmaal. Võeti esimesena kasutusele õlivärvid. See võimaldas sügavamat ilmekust. Tundeelu väljendatakse intensiivsemalt. Kui itaallased eelistasid ilu, siis Madalmaades ei olnud ilu nii tähtis ja inimest kujutati reaalselt. · Renessansi teerajajateks olid vennad Eyeckid, kuulsaim nendes oli Jan van Eyck(1380-1441), (osad
Venemaa sotsioloogid väidavad, et nende ühiskonnas väärtustatakse järjest vähem perekonna rolli. Tegelikult on aga perekonna sotsiaalsel toimetulekul ja suhetel oluline roll lapse arendamisel koolieelses eas (Arnautova 2004). Eeltoodust võib järeldada, et kõik ühiskonna mõjud jõuavad lapseni läbi perekonna, perekonna arusaamadest ja tõekspidamistest lähtuvalt. Perekond on kui kultuurikandja, kes esimesena lapsele ühiskonnas kehtivaid kultuurinorme vahendab, et perekond on nii kultuuritarbija kui ka looja. Vanemad mõjutavad oma last iga kooselatud tunni ja päevaga, oma harjumuste ja tegudega, oma vigade ja tegematajätmistega, oma armastuse või selle puudumisega. Perekonnas õpivad lapsed vanematelt hoiakuid, inimestega suhtlemist, kombeid ja elutarkusi. Perekond kui sotsiaalne institutsioon tagab inimese isikliku arengu ja heaolu. Perekond on hädavajalik kasvukeskkond lapsele, mis on võimeline pakkuma lapsele kõige paremat kaitset ja arengustimulatsiooni
juurutamisel. See võib kätkeda endas kodanikuõpetuse sisseviimist koolidesse või ka üleüldist massipropagandat. Valitsuse tegevus sanitaar- või liikluskultuuri vallas on sellega võrreldes palju tagasihoidlikum. Poliitiline kultuur koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtustest ning käitumismallidest. Teadmised poliitika ja valitsemise kohta kujunevad mitmepalgeliste allikate põhjal. Omandatud teavet hindab kultuuritarbija oma väärtushoiakute põhjal. Teadmised ja seisukohad ei vii alati konkreetse pol tegevuseni. Selleks on vajalikud nii oskus tegutseda, isiklik veendumus, et tehtav on otstarbekas kui ka sobiv olustik. Pol kultuuri osaks saab vaid niisugune käitumisviis, mis on laialt levinud ning mida tuleb ette korduvalt. Poliitilise kultuuri muutumine on pikk ja vastuoluline protsess, mille taga peitub kultuurile omane jäikus ning vastuseis uutele väärtustele ja kommetele
üleüldist massipropagandat. Valitsuste tegevus sanitaar- või liikluskultuuri vallas on sellega võrreldes palju tagasihoidlikum. Poliitiline kultuur koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtustest ning käitumismallidest. Teadmised poliitika ja valitsemise kohta kujunevad mitmepalgeliste allikate põhjal – siin liituvad koolis õpitu, massimeediast kuuldu ja nähtu, sõprade-tuttavate poolt räägitu ja isiklik kogemus. Omandatud teavet hindab kultuuritarbija oma väärtushoiakute põhjal. Poliitilises kultuuris võib leida üldisi väärtusi, mida tunnustavad peaaegu kõik ühiskonnaliikmed, aga ka niisuguseid väärtusi, mis on omased vaid teatud ideoloogiale. Näiteks liberaalseis demokraatlikes kultuurides väärtustatakse üldiselt kodanikuvabadusi, samas suhtuvad vasak- ja parempoolsed erinevalt sotsiaalsesse võrdsusse. Poliitilised ideoloogiad pakuvad igakülgset
annaabi.ee 
