ilmusid ka tema esimesed tööd. 1886. aastal püüdis Liiv jätkata haridusteed ning asus õppima Tartusse H.Treffneri eragümnaasiumisse. Ta ei suutnud seal kohaneda ja katkestas õpingud pool aastat hiljem. 1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja ,,Õied ja okkad" 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada. 1890. aasta algusest töötas Liiv Tartu ajalehe Olevik juures. Tartus liikus ta ringi kirjandus- ja kultuuriringkondades ehk võttis osa Tartu kultuurielust. Kostil oli ta lehe omaniku perelauas. Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse ,,Vari" (esialgse pealkirjaga ,,Kui seda metsa ees ei oleks"). Kuid kirjastaja otsimine oli lootusetu. Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse
isikust rohkem maksab massikommunikatsioon. Kõnelesid ju kirjanikud siiski kodumaa ajaloost ja oludest enne II maailmasõda, lisaks loomulikult kodumaalt põgenemisest, argipäevast asukohamaal ja piiblitemaatikast. Ei tulnud kõne allagi, et näiteks Rootsis elav Karl Ristikivi avaldanuks oma romaani Hingede öö 1953. aastal Tallinnas. Muidugi jõudis see teos nagu teisedki mõne aja pärast üksikeksemplaridena Eestisse, kus teda kultuuriringkondades käest kätte laenates loeti. Kui 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastate algul lasti Eestis ajalehe järjejutu või eriraamatuna ilmuda mõningaid väljavõtteid pagulasproosast, siis olid need enne sõda tuntuks saanud autorite keskmiselt kõrvaliste tööde ümbertrükid, milles ei väljendunud pagulaskirjanduse esteetiline ja eetiline põhipinge. Need olid enamasti varustatud saatesõnaga, kus oli näpuga ära näidatud, et see siin on pagulaskirjandus, meie omakeelne võõras
ajalehtedes luuletusi ja lühijutte. [1] 3. septembril 1885 ilmus Tallinna ajalehes Virulane Juhan Liivi esimene trükis avaldatud luuletus "Maikuu öö". 1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja "Õied ja okkad" 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada. Aastatel 18871888 töötas Liiv Viljandi Sakala toimetuses ajakirjanikuna. [2] 1890. aasta algusest töötas Liiv Tartu ajalehe Olevik juures. Tartus liikus ta ringi kirjandus- ja kultuuriringkondades ehk võttis osa Tartu kultuurielust. Kostil oli ta lehe omaniku perelauas. [3] 2.2 HAIGUS Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli (tnp Juhan Liivi) tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse "Vari", kuid kirjastaja otsimine oli vaevaline ja lootusetu. [3] Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse
postmodernismi tähe all. Liivilikus variandis hakkab sulitempe tegema. Kirjutab kummalist juttu ja esitub kirjandusteadusena. Liivilikud jooned hilisemas süveneb. Metaluuleline hoiak: oleks luule, aga luuletõlgendus (parodeerimine). Fragmendis tuleb uhkemalt välja, et mingid vorminäitemängud. Kirjutab luules "154 silpi". Isotamm - surnud. Tõus ja taandumine olid juba head aastakümned tagasi. Pärit Tartust, 56ndal aastal vangistati. Peab juhuameteid, 20 aastat katlakütjana. Elu kultuuriringkondades: tundub, et kirjutaks paremini, kirjutabki mõnest paremini. Luuletamise algus varem. Suur luulelaine 60-70ndatel. Põhiosa tekste sealt. Esindavad laadi, millel kokkupuude kaasaegse vene luulega, aga teisalt seosed ameetika pilkluulega. Hakkab etendama 60ndatel eriti karvast ja ohtlikku luuletajat. Klassikaline skandaaliluuletajat. Elu kestab aastani 74, kui teeb selge otsuse, et enam ei luuleta. Ei tahtnud saada normaalseks NL luuletajaks. Lõpetab ka samal ajal joomise. Paul-Eerik Rummo
pärast tuli ikka. Töötas raudteel juhutöödel. Kirjutas ka luuletusi ja tõlkis. Avaldas vähe ja sedagi abikaasa nime all. Luuletama oli hakanud gümnaasiumis, millest on palju kadunud. 1966 suri vähki. LOOMING Esimene luulekogu ei saanud avaldamisluba. „Nimetu saar“ – absurdi draama. Pärast surma avaldati Loomingus „Olematus võiks ka olemata olla“. Ilmus ka väike luuleraama. „Päikese pillaja“. Kuulsaks sai pärast surma. Tartus oli juba eluajal kultuuriringkondades hinnatud. Werneri kohvikus käis koos kirjandusrühmitus, mille vaimseks juhuks ta oli – Alliksaare Akadeemia. Seal esitati omaloomingut, kuulusid: Madis Kõiv, Ain Kaalep, Paul-Erik Rummo, Viivi Luik, Jaan Kaplinski, ja Mati Unt. Tõlkis ka vene autoreid: Ahmatova, Jessenin. Loomingus kolm perioodi: 1. Range ja vormipuhasluule. Itaalia sonetid, risriim. Ilu, luule, kunst. Vastandamine, alliteratsioon, kõlamäng. 2. 60 I pool. Sõnadega eksperimenteerimine ja kõlaväärtus
annaabi.ee 
