muutub noorte suhtumine teistesse kultuuridesse, sest muutub teadmine, et me kõik ei ole ühesugused. Toetades noorte loovust, aitame kaasa nende edaspidiste probleemide lahendamisele. Selleks, et huvihariduse rahastus saaks alati sihtotstarbelise kasutuse, peab selle korraldamise põhimõtted olema kõigile ühtselt arusaadavad, ka neile, kel puudub vastav kvalifikatsioon. Kuigi huviharidus ja -tegevus on haridus- ja teadusministeeriumi hallata, siis on see tugevasti seotud ka kultuuripoliitikaga ja ka need seosed peaksid olema rohkem kajastatud. Ehk siis kõikide teiste dokumentide juurde tuleb lisada ka Eesti kultuuripoliitika põhialused, et siduda tegevus eesmärgiga. 6 Iren Hansen 09.01.2021
olendi või asja, sündmuse või nähtuse kujutus edastab selle tunnustest vaid osa. Representatsioon on oma olemuselt tähenduste produtseerimine ja kodeerimine, see luuakse olemasolevatest kultuurikoodidest” (Kuutma 2010: 693) • Representatsiooni osalisus; see nii esindab, kui ka loob oma objekti; küsimus, kellel on õigus “teise” eest kõnelda Kultuuripärand • Seotud mälu ja mälusasutustega • Valikuline, seotud kultuuripoliitikaga • “Varasemasse ajastusse kuulunud esemed ja nähtused eraldatakse keskkonnast, võetakse n-ö koost lahti, selleks et paigutada nad uude konteksti, oludesse ja raamistusse, mida varem ei eksisteerinud, kuid mis kujundab neist rahvuslikud või etnilised sümbolid” (Kuutma 2010: 698). Traditsioon: ajalooline taust • Ladina traditio < verb tradere ‘üle andma, edasi andma, edastama’; Germaani keeltesse laenatud 15. saj
1965. aastal Voldemar Panso algatusel ja lavakooli II lennu baasil loodud Noorsooteater (aastakümneid hiljem, alates 1994 Tallinna Linnateater) kujunes haritlaskonna lemmikuks ja selle algusaegade palet kujundas Panso kõrval suuresti tema õpilane Mikk Mikiver. Samal ajal oli Kaarel Irdi põhipanuseks „Vanemuise” kui omanäolise mitmežanrilise nn. kombinaatteatri säilitamine ja arendamine. Kommunistliku partei liikmena oli Irdil suurem vabadus võidelda normatiivse nõukogude kultuuripoliitikaga, sh. võttis ta kümnendivahetusel oma „ideoloogilise kaitsetiiva” alla noored „vihased” teatriuuendajad Jaan Toominga ja Evald Hermaküla, kandes ise samal ajal kohustust tuua lavale nn. sundrepertuaari. Irdi enda kui äärmiselt erinevaid lavažanre viljeleva režissööri toonastest lavastustest mainitagu 31 näiteks Shakespeare’i „Coriolanust” (1964) ja Veljo Tormise „Meestelaule” (1966), aga ka üht Mati Undi esimestest näidenditest „Phaethon, päikese poeg” (1968)
Tegeles u kümmekond aastat. Saavutati eesti kirjanduslikus elus mõjukas juht. Juhiks oli Gustav Suits. Võib nimetada ka laiemalt kultuurielu klubiks, temaga olid seotud ka kunstnikud, mitte ainult kirjanikud. Polnud väga ühtne, esines väga erinevaid vaateid. Püüti ühendada sotsiaalset õiglust ja liberaalset individualismi. Enamikele autoritele oli omane rahvuslikkus. Rahvusliku autonoomia tekkimine. Põhiloosung: euroopluspüüe. KULTUURPOLIITIKA Haridusministeerium tegeles kultuuripoliitikaga. Asutati eesti kultuurkapital ja võeti vastu eesti kultuurkapitaliseadus: hakati maksustama viina jt tooteid. 6 sihtkapitali: kujutav kunst, kehakulutuur, ajakirjandus kultuurkapitali. Toetai ka asju, mis ei kuulunud otseselt sihtkapitali hulka. Riik ei toeta ja finantseeri täiel määral kunsti ja kultuuri valdkondi. Riiklik propaganda talitlus seotud kultuurielu- ja selle valdkonnaga. Rahvatantus ja rahvarõiva levitamise propaganda. Kirjanikud said oma loomingut vabalt vallata,
need katsed ei vii teda sihile diplomini. Ta harib ennast poeetika aladel muutub väga teadlikuks luuletajaks. Selle teadmise üks näiteid on see, et kui ta avalda raamatu ,,Poeetika põhijooni", siis Visnapuu on kirjutanud seal peatüki ,,riimikäsitlus". Noorusaegsed otsingud luules on rahutud ja mitmesuunalised. See rahutus, mis Siuruajal tipneb, hakkab taltuma. Visnapuu muutub väärikaks, sest ta on üks neid, kes on valmis tegema koostööd Konstantin Pätis riigivõimu ja ametliku kultuuripoliitikaga. Nii Visnapuu kui ka Adson asuvad propagandatalitsusse. Visnapuust saab kultuuripoliitika suunaja. 30ndate lõpus ka ajakirja ,,Varamu" peatoimetaja. 40ndatel aastatel peab Visnapuu veidi aega ,,vait" olema, et mitte vangi sattuda. Maailamsõja lõpu poole lahkub ta Eestist Austria ja Saksamaa kaudu ning jõuab Ameerika Ühendriikidesse. Sureb aastal 1951, kuid jõuab ka paguluses üht-teist avaldada. Noor Visnapuu 1917 1920 Teine periood - 1925. 1942
annaabi.ee 
