teeb üleüldse, mida ise tahab. Maailmavalitsejad, ühesõnaga. Kui vana metsarahvas Põhja Konna kaasabil nende vastu edukalt võitlust pidas, siis külarahvas seda enam ei tee, vaid jumaldab ja järgib neid sinisilmselt. Vanadel eestlastel oli oma salarelv Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Siin on esile toodud kollektiivse elujõu kaks vältimatut tingimust: jagatud keele- ja kultuurikood (ussisõnade valdamine) ja rühmasisene koordinatsioon (10 000 meest korraga), mis võimaldab ühiselt toime panna eesmärgistatud tegusid. Millised on ussisõnad, millega Konna kutsuda, sõltub muidugi rahvast, kuid põhimõtteliselt on igal rahval oma Konn olemas. Ka eestlastel, ja viimati tuli ta meie kutse peale appi laulva revolutsiooni ajal. Samas ei ole muidugi mingit tagatist, et rahvas suudab läbi aegade säilitada kollektiivseks tegutsemiseks vajaliku elujõu.
mida igapäevaselt kasutame. Viisakus avab meile uusi uski, annab võimaluse ennast näidata kui kombekat indiviidi. Samuti näitab see seda, et meie vanavanemate tõed ja tavad on koos meiega kasvanud. Oskuslik sõnade kasutamine näitab aga kultuurilist haritust. Käitumismaneer on aga üheks oluliseks kultuuri osaks, sest sellega me väljendame oma varjatud tundeid. Eesti kultuur on pidevas muutumises, sest traditsiooniline kultuurikood ei suuda enam inimesi mobiliseerida. Alles jäävad ainult need tavad, mis pärantatakse vanemalt lapsele. Kuigi uued efektiivsemad elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teised väärtused ja elulaadi on eestlane suuteline hoidma seda, mis talle on oluline. Kultuur ei ole mõeldud ainult neile, kes on teistest intelligentsemad vaid ka neile, kelle vaim vajab iga päeva hallist maailmast välja toomist või ergastamist.
et on igas asjas viimane, viimane, viimane. Tal on kõik ja ta jääb kõigest ilma. Poisikesest, kes esialgu maailmas ja maailmaga väga hästi hakkama saab, saab mees, kes on pahuksis kõige ja kõigiga, välja arvatud ta enda kaduv maailm. Metsarahva viimsed esindajad kuulutavad sõja külarahvale ja raudrahvale. Ei saa öelda, et ebaõnnestunult. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" kirjeldab tüüpilist ja kurba juhtumit, kus traditsiooniline kultuurikood ei suuda enam inimesi mobiliseerida, sest uued efektiivsemad elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teise väärtussüsteemi ja elulaadi. Tavaliselt on sellised muutused tingitud kokkupuutest tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt kõrgemalt arenenud kultuuriga. Halbade asjaolude kokkusattumisel viib see nõrgema rühma assimileerumisele, aga ka õnnelikumal juhul toob endaga kaasa kultuuri põhiväärtuste üsna valulise ümberhindamise.
saa küttimisegagi hakkama. Uus mood on ülistada raudmehi ja munkasid, suur soov olla üks neist või neid vähemasti ükskõik millisel moel teenida. Teose ideeks oli, et vanadel eestlastel oli oma salarelv Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Siin on ilusasti esile toodud kollektiivse elujõu kaks vältimatut tingimust: jagatud keele- ja kultuurikood (ussisõnade valdamine) ja rühmasisene koordinatsioon (10 000 meest korraga), mis võimaldab ühiselt toime panna eesmärgistatud tegusid. Põhja Konn ei ole niisiis muud kui latentne kollektiivne tahe, mida hästi toimiv etnos on võimeline otsustavatel hetkedel väljendama. Millised on ussisõnad, millega Konna kutsuda, sõltub muidugi rahvast, kuid põhimõtteliselt on igal rahval oma Konn olemas. Ka eestlastel, ja viimati tuli ta meie kutse peale appi laulva revolutsiooni ajal.
Paineid sünnib aeg-ajalt, kuid ahistustunne on mööduv. Valitseb meeleolu: siin ja praegu. Kohanemisetapid edukalt läbinu teadvustab endale senisest selgemini oma kultuuritausta: ta on õppinud aru saama oma kultuurist. Samas on ta õppinud küllaldaselt ka teise kultuuri mängureegleid ja oskab toimida nende järgi. Ta valdab nii oma kui ka teise kultuuri koode ja on võimeline loomulikult ja sihipäraselt siirduma ühest koodist teise vastavalt vajadusele. Kultuurikood on tema valduses samamoodi nagu keeled: nad on kogu aeg kasutamisvalmid. Kumba kasutatakse, selle määrab eesmärk. Oskus ette aimata olukordi, on märk sellest, et kultuuri tuntakse juba üsna hästi. Teatakse hästi sotsiaalse suhtluse reegleid ning seda, mida mingi käitumine põhjustab. Teise kultuuri õppimisega ei hüljata oma kultuuri. Oma kultuurile lisaks õpitakse midagi uut. Lõpptulemuseks on kahtede mängureeglite valdamine.
Otsene tähendus. Poststruktualistlikus perioodis muutub termini kiri tähendus, mis nüüd märgib erinevate koodide põimumist ja üksteiseks muutumist tekstis. S/Z kasutatavad koodid jagunevad kaheks: traditsioonilisele teksti süzeele omased a) hermeneutiline kood, kus otsitakse tõde b) prohereetiline kood, mis tähendab inimese võimet ennatlikult mõelda, tegevuse kood avatud tekstile omaseid koode on kolm a) kultuurikood ehk millised kultuurilised referendid vastavad tekstile (nt teaduslik, retooriline, kronoloogiline kood) b) sümboolne kood, kus käsitletakse sümboleid (nt surma sümboolika) c) seemid, mis kujutavad endast teksti väiksemat sisulist ühikut, nt "rikkus". Tekstis toimub koodide põimumine ja sageli ei saa ühtegi neist lugemisel eelistada "Semiootilises seikluses" kirjeldab Barthes teksti ja teose vahekorda:
annaabi.ee 
