(Setälä 2001: 107- 108) Kultus ja preestrivõim olid nii avalikus kui ka eraelus eelkõige meeste alad. Kuna preester tegutses kogukonna nimel, siis ei saanud tema ülesandeid usaldada naisele. Seda seetõttu, et naine ei saanud esindada kedagi peale iseenda. See aga ei tähendanud, et naised ei tohtinud kultuses osaleda. On ju siiski teada palju preestriatare nagu Vesta neitsid ja flaminica`d, rääkimata abielunaiste kultuslikest ülesannetest nii avalikus kui ka eraelus. Vesta neitsid allusid pontifex maximus-ele ning tegemist polnud ei noorte neidudega ega ka abielunaistega. Nad asusid n-ö kahe sugupoole vahel. Siiski tuleb tõdeda, et ka kultuslikus rollis allus naine alati mehele, vastaselkorral poleks ühiskond pidanud teda enam tõeliseks naiseks. Flaminca`d ja pereemad olid tegelikult oma abikaasa abilised; nad täitsid flaameni või perepea kõrval teisejärgulisi ja täiendavaid ülesandeid
Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.(KAA 1999,lk 24) Kultuslikest stseenidest täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Algul piirduti Dionysose austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pooljumalatest ehk heerostest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka
Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.(KAA 1999,lk 24) Kultuslikest stseenidest täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Algul piirduti Dionysose austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pool jumalatest ehk heerostest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süžeed rajanesid rahva
· Skotistid eitasid kiriku õpetuse filosoofilise mõttele, mis ei välistaks ka mittekristlikke põhjendamise võimalikkust. religioone. · Uurib koraani ja jõuab järeldusele, et hoolimata kultuslikest erinevustest on olemas vaid üks jumalik tõde. · Johann Echart · Koht filosoofias · Ta oli dominikaanlane. · Paljud asetavad ta varajasse renessanssi. · Õppis ja õpetas Pariisis ja viimastel eluaastatel
Lüürika õitsenguperioodiks peetakse renessanssi (Petrarca, Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe). Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks, va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel. Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj
annaabi.ee 
