SIIS HAKKAS MADIS SAMMUMA PUUSEPA POOLE, ET ISA KIRVES TAGASI KOJU VIIA. PUUSEPP (TRIINU): TERVIST POISIKLUTT HÄID JÕULE SULLE! MADIS (KASPAR/ELERI): TEILE KA, TULIN KIRVEST VÕTMA MIS ISA SINU JUURDE JÄTTIS. PUUSEPP (TRIINU): AA.. SEE ON MUL SIIN KUSAGIL, NÄE LEIDSINGI. MADIS (KASPAR/ELERI): AITÄH! PUUSEPP (TRIINU): ILUSAID JÕULE SULLE JA SINU PERELE! JUTUSTAJA (ELERI): MADIS HAKKAS NUKRALT KODU POOLE RUTTAMA, SEST ÕUES OLI VÄGA KÜLM, KUID SIIS KUULIS POISS KULJUSTE HELINAT MIS KOSTIS JUSTKUI TEMA PEAKOHALT. TA SILMAS SAANI MIS TEMA POOLE ÕHUS LENDAS, SEE OLI JÕULUVANA! VANA KOHEV JÕULUVANA MAANDUS SAANIGA MILLE EES OLID SUURED PÕHJAPÕDRAD. TA SAMMUS MADISE POOLE JA ANDIS ÜLE ÜHE VÄIKESE PAKI. MADIS (KASPAR/ELERI): KAS SEE ON MULLE? JÕULUVANA (TRIINU): MUIDUGI SULLE, LUBAN ET JÄRGMISED JÕULUD KÜLASTAN SIND JÄLLE! OLE TUBLI JA HÄID JÕULE! JUTUSTAJA (ELERI): MADIS OLI SÕNATU JA KEPSLES KOJU, TEEL MÕTLES TA, ET
Pulmariietuse püsivaimaks aksessuaariks peetakse pärga, mis oli kasutusel juba antiikajal. Rõivalisandid XIII- XIV sajandil olid kasutusel eest nööriga seotavad keebid. Nööbid, valmistati nahast, luust või metallist, tulid kasutusele alles XII sajandil. Selle ajani täitsid seda otstarvet paelad ja pandlad, mis samuti ka riiet kaunistasid. Üks vanemaid riidekinnitusvahendeid on ka riidenõel. IX sajandil kasutati kogu Euroopas riiete ehtimiseks vääriskive. Peale kuljuste kanti ka teisi kõlisevaid ehteid. Laialt olid levinud tilisevad kuldripatsitega kaelakeed. Tähtis iludetail oli vöö. Ehisvööd valmistati sageli kuldlülidest ja kaunistati vääriskividega. Kõik lülid olid sealjuures kunstiteosed lõvide, lohede või lindudega. Hinnalt oli selline vöö sama kallis kui osta mõis koos talupoegadega. Vöö küljes võis rippuda ka lõhnatoos, mida prantsuse ülikud nimetasid lõhnaõunaks. Keskajal armastati
põrandalaudade all tiksub. Lõpuks ei suutnud ta enam vastupidada ja ütles politseinikele et vanamees on maetud põrandalaudade alla ja ta ei suuda enam kuulda vanamehe südame tuksumist. Hullu meelest tema ülimvõime kuulda asju, mida tavainimene ei kuule tõi talle lõpetuseks kaasa hoopis häda ja vaeva. Hüpikkonn Hüpikkonna novell jutustab ajast, millal oli veel õukondades moes õukonnanarrid, koos kuljuste ja mütsikestega. Toimus see ühe kuninga lossis, kes armastas meeletult nalja ja vingerpussi. Tal oli seitse ministrit, kes olid täpselt samasuguse huumori soonega mehed. Nad kõik kaheksa olid suured, paksud ja ülbed naljahambad, kelle meelest oli hea ka haiget tegev nali. Ka sellel kuningal oli olemas oma narr, kes oli ka samal ajal kääbus ja lombakas, see aga tõstis tema narri väärtust veel enamgi. Kääbuse nimi oli "Hüpikkonn" ning tal oli imeline võime kõiki naerma ajada
Kirdepiirkonnas hiiliti metsades ja anti üksteisele loomahääli matkides märku või võideldi kanuudes Suurel Järvistul. Preeriate sõjamehed pidasid käsitsivõitlusi vapruse tunnuseks, ega pidanud lugu kaugelt noolte lennutamisest. Vapper sõdalane loendas oma hoope ja kinnitas iga hoobi eest oma peaehisesse või rõivastele kotka sule. Sõdalased hindasid väga oma piisoninahkseid kilpe. Mõned neist olid kaetud hirvenahaga ja kaunistatud sümboolsete loomade, kuljuste ja sulgedega. Ravimine Põlisameeriklastel polnud kerge arsti välja kutsuda, arstivisiit ja tavadekohane ravimine kestis päevi. Selle korraldasid nõidarstidtaimetargad, mees või naissamaanid, kelle hulgas mõnel oli sama palju võimu kui pealikul. Samaan ravis taimetõmmistega haigeid, ümises raviloitse, ennustas tulevikku või leidis kadunud esemeid, teadis tantse, laule, palveid ja tavandeid, mis meeldisid vaimudele ja tõid suguharule õnne
Kirdepiirkonnas hiiliti metsades ja anti üksteisele loomahääli matkides märku või võideldi kanuudes Suurel Järvistul. Preeriate sõjamehed pidasid käsitsivõitlusi vapruse tunnuseks, ega pidanud lugu kaugelt noolte lennutamisest. Vapper sõdalane loendas oma hoope ja kinnitas iga hoobi eest oma peaehisesse või rõivastele kotka sule. Sõdalased hindasid väga oma piisoninahkseid kilpe. Mõned neist olid kaetud hirvenahaga ja kaunistatud sümboolsete loomade, kuljuste ja sulgedega. Ravimine Põlisameeriklastel polnud kerge arsti välja kutsuda, arstivisiit ja tavadekohane ravimine kestis päevi. Selle korraldasid nõidarstidtaimetargad, mees või naissamaanid, kelle hulgas mõnel oli sama palju võimu kui pealikul. Samaan ravis taimetõmmistega haigeid, ümises raviloitse, ennustas tulevikku või leidis kadunud esemeid, teadis tantse, laule, palveid ja tavandeid, mis meeldisid vaimudele ja tõid suguharule õnne
jutuajamisi: Taevaaluse lehvitaja võttis valgusekuulutaja kinni, viis ta maatasuja peale, mõistis talle õiget kohut kirjeldab seda, kuidas kull võtab kuke kinni, viib ta äkke peale ja sööb seal ära; Kodavere tekst Till-tall tee piäl, lätläne lehe piäl, kanamuna kannu otsan, vilepill põõsan maalib maastikupildi, mille kohta on küll raske arvata, millisesse aastaaega ta võiks kuuluda: siin sõidetakse kuljuste või kelladega, lehe peal on veetilgad, kännu otsas lumemüts ja põõsas madu; Kiira-käära, kus sa lähed? Nühkapaljas, mis sa tahad, ma lään oma ema juure! siin vestlevad karjamaa ja jõgi: karjamaa püüab alul jõge pilkenimega tögada, kuid jõgi annab vastulöögi ja teatab ühtlasi mõistu, et ta on teel merre. Vahel näib mõistatussarjade moodustumises puuduvat üldse igasugune mõisteloogika või sisuline ühisnimetaja
Nad tõid kaasa kaks posti, mille alla puust latid olid löödud, nõnda et nad kõvasti maa peal 4 8 seisid, ülalt olid postid põikpuuga ühendatud ja kogu see ehitus moodustas kena kantava võlla ning Gringoire'il oli lõbu näha, kuidas see värk ta ette ühe hetkega üles seati. Ei puudunud midagi, isegi mitte köis, mis graatsiliselt põikpuu küljes kõlkus. «Mis nad õieti teha tahavad?» mõtles Gringoire pisut rahutult. Samal silmapilgul kuulis ta kuljuste kõlinat ja see peletas ta hirmu minema -- see oli mannekeen köis kaelas, keda santlaagrid võlla tõmbasid, mingi hernehirmutis punases riides ja pealegi nii täis õmmeldud igasugu kõrinaid, kuljuseid ja kellukesi, et nendega oleks võidud kolmkümmend kastiilia hobueeslit varustada. Kuni köis kiikus, tilisesid need tuhat kuljust, siis aga vaikisid nad vähehaaval, ja kui mannekeen pendli-seaduse kohaselt, mis vesikella ja liivakella juba kõrvaldanud,
annaabi.ee 
