oma venna, Võnnu (Csise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis Köler Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks. Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale. 1846 saabus noor 20 aastane Johann Köler, 75 kopikat taskus, Vene impeeriumi pealinna Peterburgi ja leidis teenistust sildimaalrina. 1848 astus JK ühtlasi kuntsiakadeemia õhtuklassidesse.1855 saavutas ta maali "Herakles toob Kerberose põrguväravast" eest väikese kuldauraha, millega lõpetas akadeemia õppekursuse. Tehes kiiret karjääri Peterburi õukonnas, ei unustanud JK ometi kodumaad ega seal valitsevat olukorda. Ta koondas enda ümber hulga Peterburis kõrgel positsioonil asuvaid eestlasi - dr. Philipp Karelli, dr. Gustav Hirschi, Nikolaus Friedrich Russowi jt. - ja õhutas neid rahvuslikule tegevusele. Nn. Peterburi patrioodid vahendasid rahvusliku liikumise tegelasi ja taotlusi Venemaa võimudele.Tänu mitme soodsa
aastal sõlmiski Köler tollega seitsmeks aastaks sellilepingu. Köler siirdub Peterburi 1846 Pärast seda, kui Köleri sellileping Võnnus lõppes, otsustas ta siirduda Peterburi, kus maalritele tööd leidus. Temast sai sildimaalija, kuid samas täiendas ta end ka alates 1848. aastast Peterburi Kunstiakadeemia õhtuklassides. Visa tööga ning andekusega õnnestus Köleril kursused edukalt läbida: 1855. aastal maalitud töö: "Herakles toob Kerberose põrguväravast" pälvis väikese kuldauraha. Köleri esimene Euroopa-reis 1857 Pärast Peterburi Kunstiakadeemia lõpetamist sai andekast Kölerist peagi nõutud kunstnik, kes maalis nii Peterburi eliidi kui ka Eesti lihtsate inimeste, näiteks oma isa ja ema portreed. Tänu suurele hulgale tellimustele õnnestus kunstnikul peagi panna kõrvale nii palju raha, et teha teoks oma ammune unistus; minna ja täiendada end Lääne-Euroopas. 1857. aastal siirduski ta õppereisile,
Vene keeles saavutasid kõik kolm I b hinnangu. Saksa keeles saavutas Reiman I, Uva II ja kreeka keeles Reiman I ja Uva isegi III. Ainult matemaatikas jääb Reiman alla, kuna ei jõu ühtegi ülesannet valmis. Siiski sai ta hinnangu III. Suulisel vastamisel küsiti talt logaritme, korrapäraseid hulknurki, trigonomeetrilisi arve ja erikaalu. Ta vastas hästi ja saavutas I ning kokkuvõttena II. Nii lõpetas Reiman Pärnu gümnaasiumi sel korral kõige paremini. Siiski jääb tal kuldauraha saamata, kuid ainult vormilistel põhjustel. Villem Reiman oli gümnaasiumi lõpetades küll 21- aastane (temast vanemaid oli koolis veel 2 õpilast), see- eest aga ka silmapaistvalt küps, mida näitas seegi, et ta lõpetas priima ühe aastaga. Villem Reiman oli olnud gümnaasiumiõpilasena vaikne, tõsine ja omaette poiss, kes peaasjalikult raamatute juures istunud ju vähe omasugustega läbi käinud. Pärnus käis ta ka leeri ja õnnistati Eliisabeti koguduses 21. veebruaril 1879.
a, Mõistliku rehkendaja tarvilisemad õpetused 1878. a. Nendes raamatutes esitab ta tegelikult metoodika aritmeetika õpetamiseks. Ta mõistab hukka nn masina moodi rehkendamise, annab soovitusi õpetuse näitlikustamiseks ning arusaamise tagamiseks. Tema huvi aritmeetika õpetamise metoodika vastu ei rauge ka usuteaduse üliõpilasena. Ta kirjutas sel ajal Elementaarse arvutamisõpetuse metoodika saksa keeles, mis 1884. a pälvis üliõpilastööde konkursil kuldauraha. Näiteks soovitab ta selles töös õpetada arvutamist kolmes kontsentris: arvud 1-10, siis 1-100, lõpuks 1- 1000 ja kaugemalegi. Antakse konkreetseid soovitusi iga kontsentri osas. Oma edaspidistel aastatel töötas Kallas pastorina Valgas, Rõuges ja Peterburis. Ta õnnistas sisse ka EÜS sini-must-valge lipu Otepää kirikus 1884.a. R. Kallas on maetud Tartusse Raadi kalmistule. 1878. a ilmus ka esimene eestikeelne geomeetriaraamat Geomeetria
Aga kui tal enam ei ole, siis küll, siis just. Aga seda ütlen ma teile, lapsed, et uskuge keda usute, jah, uskuge ükskõik keda..." Voitinski peatus ja matsutas suud, nagu oleks seal äkki lääge maik. ,,Aga parem ei ütle ma teile midagi, sest mis ma ikka teile ütlen." ,,Rääkige, härra Voitinski, jutustage!" mangusid poisid. ,,Ei, ei, lapsi ei tohi enneaegu targaks teha," vastas Voitinski, ,,tarkusega pole veel keegi õnnelikuks saanud. Mina olin tark, mina olin parim matemaatik, kuldauraha gümnaasiumis, teine ülikoolis, pakuti professuuri, taheti komandeerida välismaale. Kiitusekirjad, aurahad, lindid -- krahvidelt, vürstidelt, suurvürstidelt. Sõitsin ühega Berliini, Pariisi, Viini. Noh, ja nüüd! Kus ma nüüd olen? Kuhu ma jõudsin? Maale, kus pole keelt ega kultuuri! Nagu juudi sünagoogis!..." Niisugune oli härra Voitinski elulugu tema oma sõnade järgi, kui ta oli ,,parajas tujus". Aga oli tuju parajast ülevam, siis oli sõnu vähem ja suumatsutamist rohkem
annaabi.ee 
