Tuglase nimega on seotud eesti kirjanduskriitika sisu ja vormi uuenemine (esseed Tammsaarest, Metsanurgast; marginaalia) ning süvauurimusliku kirjandusteaduse arenemine (monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine", 1926; "Juhan Liiv", 1927 ja "Eesti Kirjameeste Selts", 1932). Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte: Tuglase novelliloomingu kandvama osa moodustavad viis novellikogu: "Liivakell" (1913),
Uuritavate keelekasutus säilitatakse selles etapis algsel kujul. Kolmas etapp. Uuritavate keelekasutuse tõlkimine teaduskeelede. Igale tähendusele liidetakse tõlge teadusala keelde, seos tõlke ja algupärase keelekasutuse vahel peab jääma nähtav. Fenomenoloogilisele tasandile jõudmiseks tuleb kasutada reflektsiooni ja kujutluslikku varieerimist, mis aitab uurijal tabada uuritava kogemust sellisena nagu see on. Refelekstiooni ja kujutusliku varieerimise abil püütakse valgustada juhtunu tegelikku püshholoogilist olemust, kuna uuritavate kogemused on tavaliselt esitatud mitmetähenduslikuna ja mitme tegelikkuse võrgustikuna. Neljas etapp. Individuaalse tähendusvõrgustiku moodustamine. See tähendab kõigile sisuvaldkondadele ühiste tähendustihendite väljatoomist ja üksteisega suhestamist. Loodav tähendusvõrgustik peab arvesse võtma nii kogemuse kui ka variatiivsuse.
tänaseks ära lõigatud sellest. Ema kehas oleme olukorras kus pole midagi peale vajaduse, vajadused, mis saavad rahuldatud. Selle faasi keskne mõiste vajadus. Omamoodi täiuse seisund, mis inimese sisenemisega keelde läheb kaduma. Kohe kui keelde siseneme, oleme lõplikult kadunud. (narkootikumid, religioon kõik katsed sinna tagasi pöörduda). Puuduolek Lacani põhiline mõiste. Teine, kujutusliku korra faas, milles Nõudmine keskne mõiste. Osalt esimese faasi jätk, nõudmistele rahuldavat vastet, objektidega ei saa rahuldada. Vajadusi saab rahuldada, nõudmisi mitte. Sünnijärgne seisund 618a Lacani järgi. Puuduolek, võõrandus. TEINE kategooria, seisad eraldi ema kehast. Sinust väljaspool asub maailm. Mina kategooria, mida see mina tähendab. Lacan kasutab peegli kujundit, väike laps vaatab peeglisse, mõtestab mina, kui kedagi keda ta näeb peeglis illusoorne maailm
Tammsaarest, Metsanurgast; marginaalia) ning süvauurimusliku kirjandusteaduse arenemine (monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine", 1926; "Juhan Liiv", 1927 ja "Eesti Kirjameeste Selts", 1932). Tuglase kirjanikukuulsus põhineb eelkõige tema novelliloomingul. Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte: "Luua müüte, - see on kõrgeim. Luua seda üksi, mis rahvad ja sajandid on loonud, - see
Metsanurgast; marginaalia) ning süvauurimusliku kirjandusteaduse arenemine (monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine", 1926; "Juhan Liiv", 1927 ja "Eesti Kirjameeste Selts", 1932). Tuglase kirjanikukuulsus põhineb eelkõige tema novelliloomingul. Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte: "Luua müüte, see on kõrgeim
annaabi.ee 
