kui ka mujal Euroopas. Kõige sihiteadlikum ja enesekindlam realist oli Gustav Courbet (1819-1877). Courbet maalis suuri pilte, mille motiiv oli rõhutatult argipäevane. Üheks selliseks tööks on "Kivilõhkujad ", mis on hävinud. Courbet´põhimõtteks oli maalida ainult seda, mida silmad näevad. 19. sajandi viimasel kolmandikul levis enamikus Euroopa maades ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal. Mõistagi oli nendes töödes loobutud kujutamast ainult seda, mida oma silmaga näha saab. Varasemast ajaloomaalist erines realism sellega, et püüdis olla lausa dokumentaalselt täpne niihästi ajaloosündmuse kui ka selleaegse olustiku, näiteks riietuse või relvade kujutamisel. Skulptuuris oli järjekindlat realismi hoopis vähem kui maalikunstis. Kalli kunstiliigina sõltus see enamasti konservatiivse publiku maitsest. Eriti monumendikunstis, kus tihti
jagu ees poo, rusikasse tõmmatud käed tihedalt vastu külgi vahel ka üks käsi rinnal Nende nägudel mängleb võimukas, salapärane, pisut üleolev naeratus . Kujude pilk on suunatud üle vaataja pea kaugusse, mis rõhutab veelgi kujutatava tähtsust ja igavikulisust . istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel Tava inimest kujutati egiptuse poosis, kuid Egiptuse kunstnik tajus inimkehaproportsioone, kuid ta hoidus kujutamast elu kogu liikuvuses ja mitmekesisuses.Neid kujutatakse vabamalt ja realistlikumalt, enamasti mingit tööd tegevana. 9.Värviline, enamasti punane, sinine, kollane
kujutamist. Motiivi tähendus oli neile teisejärguline. Väljaspool Prantsusmaad tugevnes aga just motiivi osatähtsus - põneva süeega pilt leidis paremini tunnustust. Paljud inimesed märkasid rohkem juurdemõeldavat jutustust kui tajutavat vormi. Jutustusega pildid meeldisid publikule. Jutustava sisu abil jõudis realism ka ajaloomaalini. 19. sajandi viimasel kolmandikul levis enamikus Euroopa maades ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal. Mõistagi oli nendes töödes loobutud kujutamast ainult seda, mida oma silmaga näha saab. Varasemast ajaloomaalist erines realism sellega, et püüdis olla lausa dokumentaalselt täpne niihästi ajaloosündmuse kui ka selleaegse olustiku, näiteks riietuse või relvade kujutamisel.
Pinnakunsti tegemine käis erinevate etappide kaupa: esiteks silus kiviraidur seina siledaks ja kattis selle õhukese krohvikihiga. Seejärel märgiti seinale punase värviga ruudustik. Musta värviga kanti seinale joonistatavate figuuride kompositsioonid. Järgmisena raius kiviraidus figuurid välja, nii et need jäid seinapinnast kõrgemaks. Pinnakunstis valitses üldistamine ja stiliseerimine. Egiptuse kunstnik tajus suurepäraselt inimkeha poportsioone, kuid ta hoidus kujutamast elu kogu selle liikuvuses ja mitmekesisuses. Orjade, võõramaalaste, loomade, lindude, kalade jne kujutamine suhteliselt vabam ja elavam ja nende individuaalseid iseärassusi anti edasi palju täpsemalt. SKULPTUURIKUNSTis võib eristada kahte suunda: 1. teosed, mis kujutavad vaaraosid ja jumalusi 2. teosed, mis kujutavad loomi ja lihtrahvast Vaaraosid kujutati eriti rangelt, suursuguselt ja stiliseeritult. Täisfiguurid on tardunud,
Egiptuse reljeef oli enamasti madalreljeef, aga sageli olid kujutiste kontuurid kivisse süvendatud (süvendreljeed). Reljeefid olid tihti eredalt värvilised. Inimese- ja loomafiguuride vahele lükiti hieroglüüfe, mis seletasid ja täiendasid kujutatut. Lisas levi ka seinamaal, mis erines esimesest põhimõttest vähe. Pinnakunstis valitses samasugune üldistamine ja stiliseerimine nagu vabafiguurideski. Egiptuse kunstnik tajus suurepäraselt inimkeha proportsioone, kuid ta hoidus kujutamast elu kogu selle liikuvuses ja mitmekesisuses. Nagu skulptuuriski, oli ka siin orjade, võõramaalaste, loomade, lindude, kalade jne kujutamine vabam ja elavam ning nende individuaalseid iseärasusi anti edasi palju täpsemalt. Egiotuse poosi kasutati soovist rõhutada kujutava väärtust ja ulatumist üle aegade. Vähemväärtuslikuks peetud inimesi kujutati anatoomiliselt õigemini, sest nemad ei pidanud kuuluma igavikku. Egeuse kunst
mitte ranged nagu valitsejate skulptuurid. * Reljeefkunst omamoodi vaheastme skulptuuri ja maalikunsti vahel moodustab. Enamasti madalreljeef, aga ka süvendreljeef. Reljeefid olid tihti värvilised. Inimese ja loomafiguuride vahele lükiti hieroglüüfe. Hieroglüüfid piltkiri. * Levis seinamaal Pinnakunstis valitses samasugune üldistamine ja stiliseerimine nagu vabafiguurideski. Egiptuse kunstnik tajus suurepäraselt inimkeha proportsioone aga hoidis kujutamast elu kogu selle liikuvuses. Lihtrahva ja loomade kujutamine vabam. Egiptuse poos rõhutas väärtust. Kuna lihtrahvas ja loomad polnud nii väärtuslikud kujutati neid vabamana. Värvid ei jäljenda täpset loodust aga olid kaunid, arvestatakse dekoratiivset kogumuljet mitte kõiki maailmas nähtavaid värvivarjundeid. Egiptuse kunstnikud kujutasid ruumilist illusiooni teisiti kui Euroopas ja neid ei huvitanud looduse terviklik kujutamine. 6. Egeuse kunst 43-48
Motiivi tähendus oli neile teisejärguline. Väljaspool Prantsusmaad tugevnes aga just motiivi osatähtsus - põneva süeega pilt leidis paremini tunnustust. Paljud inimesed märkasid rohkem juurdemõeldavat jutustust kui tajutavat vormi. Jutustusega pildid meeldisid publikule. Jutustava sisu abil jõudis realism ka ajaloomaalini. 19. sajandi viimasel kolmandikul levis enamikus Euroopa maades ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal. Mõistagi oli nendes töödes loobutud kujutamast ainult seda, mida oma silmaga näha saab. Varasemast ajaloomaalist erines realism sellega, et püüdis olla lausa dokumentaalselt täpne niihästi ajaloosündmuse kui ka selleaegse olustiku, näiteks riietuse või relvade kujutamisel. Skulptuuris oli järjekindlat realismi hoopis vähem kui maalikunstis või graafikas. Kalli kunstiliigina sõltus see enamasti konservatiivse publiku maitsest. Realism tähendas idealiseerimise vähenemist ja kohati lausa kopeerivat loodusvormide jälgimist
annaabi.ee 
