Inglismaal hakati uut stiili nimetama Style Modern . Inglismaa põhiline osa Art Nouveau arengus oli uuele stiilile tee rajamine. Art Nouveau oli internatsionaalne dekoratiivne kujundusstil, mille laiem levik tuli peale "Art Nouveau" sisutussalongi avamist Pariisis 1895. Art Nouveau piiritletakse aastatega 1890- 1914. Stiili kõrgpunkt oli 1900.a. maailmanäitusel Pari sis, kus Art Nouveau triumfeeris kõikides kunstiliikides. Stili iseloomustas suur dekorativsus kujunduselementideks vääntaimed, eksootilised linnud ja lilled, kaunid inimfiguurid. Vormid olid kaarduvad, graatsilised. Ühtne kujundusvõte ühendas kogu ruumi tervikuks, eesmärgiks oli kunstide süntees. Hilisemal perioodil toimus üleminek tööstuslikule tootmisele, mis tõi kaasa vormide lihtsustumise, dekoori taandumise. Art Nouveau - Prantsusmaal, Belgias Jugendstil - Saksamaal Style Modern-Sezessionstil -Inglismaal, Austrias Modernismo - Hispaanias Floreale, Liberty Itaalias .
eeskätt arvestama taimede ökoloogilist sobivust kasvukohta. Taimekompositsiooni võib üles ehitada taimede füsioloogilistele muutustele, grupeerides taimed kompositsiooniosadeks, mis reageerivad sarnaselt aastaaegade vaheldumisele. Taimekompositsiooni osad Taimekompositsiooni osadeks vabakujulisel lahendusel on massiiv, salu, grupp, salu ning solitäär. Regulaarse lahenduse põhilisteks kujunduselementideks on allee, hekk, boskett, spaleer, varikäik, parter, solitäär ja bordüür. Alleed, hekid, bosketid, bordüürid, spaleerid ja varikäigud on abiks maastikuruumi eraldamisel ja dekoratiivsete elementidena. Massiiv on suurem lausaline, ühe või mitmeliigiline istutus, istutused massiividena tehakse tavaliselt funktsionaalsel eesmärgil kaitseistandustena, vee-, müra-, tolmu-ja lume eest, ning nõlvakindlustusteks. See võib olla ümbritsetud põõsastest, olla ühe-või mitmerindeline
Sarnaste vormide kasutamises peitub ka oht ühetaolisuse tekkeks. Seda aitab vältida valitud motiivide ning vormide varieerimine. Tüüpilisemad võimalused vormi eksponeerimiseks on lähivaates, kaugvaates, vabalt, avatult, poolsuletult, isoleeritult, seotult. Reaalses ruumis on paratamatult alati olemas mingisugune taust. Kasutavaid vorme võib jaotada: põhivormideks, täiendusvormideks, aktsentideks. Kompositsiooni osasid võib jaotada muutumatuteks ja muutuvateks. Muutumatuteks kujunduselementideks on enamus tehisobjekte ning maastiku komponentidest reljeef. Näide: taimestik. Maastikukujunduslikus kompositsioonis kasutatakse samu printsiipe, mis teisteski kunstides. Nendeks on proportsionaalsus ja mastaabilisus, sümmeetria ning tasakaal, rütm, kontrast, domineerivus, maitse, värvus, faktuu, valgus. 2.2 Proportsionaalsus ja mastaabilisus Proportsionaalsust on vaja tunnetada läbi praktika. Kompositsiooni osad peavad olema
sajandi keskpaigas. Peatänavate ilme määrasid keskajal ära tihedalt reastatud kõrgeviilulised kivikatustega elamud, mis vaheldusid väiksemate väravahoonetega. Hoonete heledaks krohvitud fassaade kaunistasid rikkalikult profileeritud paekivist teravkaarportaalid ning petiknishshidega jaotatud kõrged viilupinnad, mis olid sageli lahendatud ebasümmeetriliselt. Paekivist teravkaarportaale ning petiknishshe võibki pidada keskaegse Tallinna põhilisteks ning iseloomulikeks kujunduselementideks, neid leidub nii kirikute, ühiskondlike hoonete kui ka elamute juures. Hoonete akna-, ukse- ning kaubaluugiavad olid tavaliselt ääristatud raidkividega ning välisnurgad olid laotud puhastest paekvaadritest, mida krohviga ei kaetud. Seinte toeks ehitati tihti kontraforsse ning linna keskosas elavdasid tänavapilti veel paljude majade külge ehitatud väikesed kaubapoekesed, neist üksikud on alles tänapäevani. Üldse oli keskaegse
põllumajandusmaaks. Vürst Franz püüdles harmoonilise suhte suunas inimese, looduse ja ümbruskonna vahel. Kõik Saksamaa 18. sajandi lõpu aiad olid läbi põimitud kirjanduslikkusest. Kirjanduslikud allusioonid stimuleerisid kujude, mälestuskivide jms abil igati vaatajate kujutlusvõimet. Sellest aedade sentimentaalsest koketeriist loodusega vabanetakse alles sajandivahetusel, mil puud, niidud ja vesi said peaaegu ainukesteks kujunduselementideks. Kuni 1820ndateni loodud sellelaadsetest ümberkujundustest peetakse kõige paremateks näideteks Wilhelmshöhe't, Nymphenburgi (1804 - Ludwig Sckelli poolt) ja uutest aedadest Müncheni Inglise Aeda (nn Englisher Garten, 1804, Sckell). Aiakunstiteoreetikuks ja üheks esimeseks uue aiakunsti eest võitlejaks Saksamaal oli Cajus Lorenz Hirschfeld (1742-1792), kes kirjutas enne Reptonit 1779-1780 Leipzigis viieköitelise
annaabi.ee 
