looma teisi maailmu selliste eksisteerivate kõrvale, millega oli ebameeldiv tegeleda. Iseloomulik oli ka see, et uued ideed ja rakenduslik innivatiivsus liikusid aladele, mida siiani „kõrge” kunstiga võrreldes teisejärguliseks on peetud. Parim näide selle kohta on jõuliselt esile tõusnud plakatikunst, mis terve kümnendi jooksul endale tähelepanu nõudis. Märkimisväärse koha leidis karikatuur, mis oma iseloomulikus kujundikeeles osutas sotsiaalsele absurdile. Väga populaarseks muutus Heinz Valk oma fanstsineeriva isiksusega ning lopsaka joonega portreede ja poliitiliste vihjepiltidega. Üllatavalt suur tähendus omistati sel ajal ka näituste kujundusele, millest kujunes lausa omaette kunstiliik. 6.Olulise joone võib tõmmata kümnendi keskele, kui järsku sai selgeks, et see uuendus ja noor põlvkond, keda nii kangesti oodati, on ka tegelikult olemas ning näitustel ühe olulisemaid positsioone võtmas.
3. EUGENE IONESCO Eugene Ionesco (1912-1994) oli rumeenia päritolu prantsuse kirjanik (1, 352). Ta kasvas üles rääkides nii prantsuse kui ka rumeenia keelt. Ta elas vaheldumisi Prantsusmaal ja Pariisis, enne kui jäi 1940. aastal peatuma Pariisi (4, 122). Ionesco on absurditeatri peamine esindaja (3, 258). Ta lammutab hoogsalt vana teatri reeglistikku, pelgamata kõige pöörasemaid moondamisi ja groteskseid kujutlusmänge. Fantastilis- groteskses kujundikeeles räägib kirjanik inimese tasalülitamisest massiühiskonnas, mis avaldub mõttestampides ning kõne ja suhtlemise muutumises automaatseks. Tema tegelaseks on manipuleeriv ja rutiini takerdunud väikekodanlane (1, 352). Pariisi peatuma jäädes, pidi Ionesco kirjutama diplomitöö teemal ,,Patt ja surm prantsuse kirjanduses", kuid hakkas selle asemel omal käel fraseoloogia sõnastikust inglise keelt õppima ning
võitmas. Püüded ajaga kaasa minna on mõnel eakamal autoril mõnikord sisulise katteta, lapstegelased mõtlevad, tegutsevad ja räägivad nagu autori lapsepõlves ja noorusajal. H. Männi ülipopulaarne, televisioonist läbi käinud “Karuaabits” (1971) on saanud sel sajandil pooltosinat järge, milles tegutseb Karulaane uus põlvkond. Vanema põlvkonna seast paistab silma A. Pervik, kes tabab tundliku meelega kaasajal kerkinud teemasid ja käsitleb neid oma teostes lastele mõistetavas kujundikeeles. Proosas domineerib jätkuvalt kunstmuinasjutt. Kas on tegemist algusest lõpuni fantastiliste sündmustega imesid tulvil muinasjutumaal või omalaadse maagilise realismiga, kus üleloomulikud sündmused toimuvad ja isevärki tegelased seiklevad realistlikus miljöös või on meid ümbritsev tavapärane maailm kujutatud läbi lapsemeelse kujutlusprisma, mis täiskasvanu seisukohalt ei luba ennast realistlikuks maailmatunnetuseks pidada.
Kruusvalli või Madis Kõivu näidendites. Modernism: Modernistlik kirjandus jälgib arusaama, et teos on kirjaniku väljamõeldis. Modernistlikul tekstil puudub kompositsioon. (algus, keskpaik,lõpp)Teksti ei pruugita kohe mõista, vb tuleb see alles hiljem. Unenäod, müütilised tegelased, motiivide ja sümbolite kordamine jne. Sündmuste loomulik kronoloogia on lõhutud. Muutub ka vaatepunkt: jutustaja ei ole enam kõiketeadja ja hinnagute andja. Kujundikeeles kasutati sümboleid, groteski ja absurdi. Modernistid püüdsid maailma täiustada ja parandada. Postmodernism Postmodernismi iseloomustavad info pinnapealsus, tinglikkus, seniste väärtuste ning hoiakute eiramine, aja ja ruumi ning vaatepunktide segamine, teemade katkendlikkus, võõrandumine, absurd, keha täielik vabanemine piiranguist, kõikelubatavus. Tavaliselt pole postmodernistlik kirjandusteos üheselt mõistetav, vaid avatud tekst, misk utsub
Runnel) . Tsensuurikontrolli pärast kujuneb tõerääkimise võimaluseks kujundite keel, sõnum peideti kujundite ja allegooria taha, et see tsensuurist läbi pääseks. Mitme autori (Mati Unt, Arvo Valton, Paul-Eerik Rummo) looming radikaliseerus, subjektiviseerus, psühhologiseerus, tihti hüljati realistlik kujutusviis, sotsiaalseid allegooriaid esitati keerulisemal kujul. Kasutati irooniat (Jüri Üdi, Johnny B. Isotamm). Optimistlikud tulevikunägemused kadusid, maailmapilt oli ebakindel, kujundikeeles väljendus see näiteks kinnise või väikese ruumi kujutamisena, millele vastandati piiride lõhkumine, põgenemine ja vabadus (näiteks P-E. Rummo "Põgene, vaba laps" filmist "Viimne reliikvia"). Elustati uuema rahvalaulu ja lorilaulu poeetika, see jätkus 1970. aastate lõpul (H. Runnel). Laulutekstide osakaal suurenes, tuli sisse kõnekeelt. Liiguti eemale klassikalisest luulest. Neid suundumusi mõjutasid 1920.-30. aastate modernism ja sõjajärgne soome kirjandus
annaabi.ee 
