Kuidas võita kurja? (0)

Kuidas võita kurja?
Praguses kiires maailmas ei mängi lood hea ja kurja igavesest võitlusest enam kuigi suurt rolli. Kadunud on auväärsed rüütlid ning tihti ka ennastsalgav ohvrimeelsus. Kuritegevus lokkab ning sellest vabanemist ei paista kusagilt . Mida tänapäeval kurjuse all mõistetakse ja kas sellest kunagi lahti saabki? Kas pole õelusel väike osa meis kõigis?
Mõelgem vahelduseks vastupidi – kuidas mõõta headust? Aegade algusest peetakse õilsaks inimest, kes omal viisil võitleb kurjuse vastu, olgu selleks kasvõi abikäe ulatamine rahapuuduses (võidame teiste kadedust) või kodutule haavatule esmaabi andmises (lööme teiste viltuvaatamist ja halvustamist sotsiaalse staatuse järgi). Ilma kurjuseta poleks ju tegelikult olemas ka headust.
Tänapäevasem näide on kasvõi koomiksitegelased – Superman, Batman, Ämblikmees... Nad on paljudele lausa iidolid , kuigi väljamõeldud karakterid, ning seda just tänu oma kohutavate vastaste alistamisele. Kui poleks loodud õeluse kehastust Jokkerit, ei saadaks arvatavasti edu ka Supermani. Inimestele meeldib väljuda hetkeks reaalsusest ning kujutleda olukorda, kus valitsevad vastandid – hea ja kuri, valge ja must. Päris maailmas ju üdini ühte kategooriasse langevat persooni pole. Ka kõige positiivsemal isikul on mõni viga ning mitte keegi ei suudaks olla halb kõige ning kõigi vastu.
Muidugi on aastasadade jooksul palju muutunud, kasvõi üleminek rüütlitest džentelmenideks ning õuedaamidest ärinaisteks. Keskajal näiteks valitses aukultus ning oma armastatu nimel oldi valmis pea kõigeks. Teisest küljest oleks kõik niivõrd idoliseeritud rüütlid tänapäeval arvatavasti vangis – oli ju parimaks armastuse avaldamise žestiks võimalikult paljude häbitute vastaste surmamine ning nende linnade rüüstamine. Ei peetud paljuks abielus naist üle lüüa, kui süda just teda ihkas . Praegu saadaks taolist tegu enamjaolt pikad protsessid kohtus või lausa isiklik kättemaks uuele paarile.
21.sajand on eriline just nimelt oma keerukuse poolest - hea vastandist eristamine muutub üha raskemaks ning piirid kahe vahel on muutunud üpriski häguseks. Kas mees, kes on tapnud sarimõrvari ja –vägistaja, on ka ise halb, või on ta teinud maailmale hoopis teene ? Aga ärihai, kes annetab kodututele raasukese oma varandusest, mille ta on teeninud väljapressimiste ja ähvarduste abil? See on koht, kus igaüks peab tegema enda otsuse.
Kirjandusest võib tuua suurepärase näite keerulisest tegelasest nimega Robin Hood, kes esindas vastandlikult mõlemat külge – ta annetas raha abivajajatele, olles selle häbitult röövinud rikkamatelt.
Kogu meid ümbritseva tohuvabohu selgitamiseks on suurem osa maailmast pöördunud religiooni poole. Kiviajal, kui puudusid suuremad eetilised piirid, polnud vajadust ka jumalate järele. Tsivilisatsioonide tekkides aga tuli kuidagi põhjendada kõike selgitamatut ning aegamööda hakkas usk pakkuma ka lohutust – küll kurjad peale surma põrgus piinlevad ning head taevas oma teenitud tasu saavad.
Kuid ka jumalad pole veatud, nemadki vihastuvad, teevad vigu ning haiget... kui neisse muidugi uskuda . Vaatamata kõigele, mis on sündinud just tänu religioonile, on see siiski käegakatsumatu ning ei selgita tegelikult midagi. Inimloomus on liiga keeruline, et seda lahti mõistatada taevas elavate nähtamatute üleloomulike olevuste abil.
Kui iga inimene maamunal oleks üdini hea, poleks me rass arvatavasti poolel maalgi siia, kuhu oleme jõudnud. Edasiviivateks jõududeks on tihti konkureerimine, tahe olla teistest parem ning selleks nad alistada ükskõik mis meetodil. Kuidas muudmoodi selgitada kõiki suurriikide valitsejate karmi käe all sündinud imesid, inimkonna hindamatuid aardeid ? Kurja lõplik võitmine teeks ainult halba, kuna siis lõpeks ka edasiviiv võitlus heaga. Sõjakuseta ja, kui soovite , õeluseta poleks olemas ei Egiptuse püramiide, aastatuhandetevanuseid eeposeid ega ei ühelgi tasemel poliitikat. Oleks kiviajal iga hõim üksteist aidanud ning ei kordagi abivajajale selga keeranud, kummardaks me arvatavasti tänagi tuld ning kodumetsas silkavaid kitsi , keda kiviodadega karjakesi jahtida.
Ükskõik, kui palju headust ülistatakse ning propageeritakse, on edasiarenemiseks vaja ka pisut kurja ning mis seal salata , veidike õelust pesitseb eranditult igaühes. Muidugi tuleb tõmmata piir kurjategija surma üle õlgade kehitamise ja massimõrvade korraldamise vahele. Kui palju tahes annab üdini headesse inimestesse uskumine meile südamerahu ning lohutust, ei tohi maailma õigete värvide avastamine lükata meid teise äärmusesse.
Et mitte peatada evolutsiooni, pidevat arengut, on vaja kübekest kurja, et sellega oleks alati võitlemas hea. Ka meid, inimesi, paneb tiksuma nende kahe vastandi vaheline võitlus meie endi sees ning üheta poleks olemas ka teist. Eetilise piiri tõmbamine halva ning liiga halva jääb aga igaühe endi teha.