hulga uhkeid villasid, kõige paremad krundid haarasid jõukamad kaupmehed - Ammended, Schmidted, Spechtid. 4 Pärnu raudteejaam 1897. aastal 1896. aastal ehitati Pärnu linnasüdamesse (praegune Pangamaja kohale Rüütli tänav 40a) puust varikatusega Pärnu raudteejaam. Kitsarööpmelise raudtee Valga – Ruhja –Pärnu raudteeliin ühendas Pärnut Mõisaküla ja Valgaga ning edasi Liivimaa kubermangu kubermangulinna Riiaga ning Laatre -Viljandi raudtee Viljandi kaudu Tallinna–Viljandi raudteeliiniga Eestimaa kubermangu kubermangulinna Tallinnaga. 1899 –1915 töötas Pärnus Venemaa suurim tselluloosivabrik "Waldhof“ 1906. aastal sai Pärnu esimesena Venemaa keisririigis elektrivalgustuse tänavatele. 1914. aastal alanud Esimene maailmasõjas lasi Pärnu komandant Pavel Rodsjanko 1915
,,Aadlipesa" I. Turgenev Oli ilus kevadine päikesepaisteline päev. O...kubermangulinna ühes kõrvalises tänavas, lahtise akna all istusid kaks naist: üks neist viiekümne aastane, teine juba eideke, seitsmekümne aastane. Esimese nimi oli Marja Dmitrijeva Kalitina. Tema mees suri 10 aastat tagasi. Mees oli tal saanud hea kasvatuse, oli õppinud ülikoolis, ent sündinud kehvas perekonnas. Marja abiellus temaga armastusest. Eideke kellega Marja Dmitrijeva istus akna all, oli tema isa õde. Teda kutsuti Marfa Timofejevna Pestovaks
tulla kuna tunneb üksi olles igavust. Lõpuks sõidavad nad siiski kahekesi. Nikolai Levini tervis on väga halb. Levin ei oska ning arvab, et ei saagi oma venna heaks midagi teha, kuid Kitty asub kohe tegutsema. Ta vahetab haige voodipesu, korrastab tuba ning saadab oma mehe teise arsti järele. Nainese pealekäimisel nõustub Nikolai ka viimse võidmisega. Oma viimastel päevadel muutub haige väga pahuraks. Talle ei sobi enam miski. Kümme päeva pärast Kitti ja Levini kubermangulinna saabumist Nikolai sureb. Veidi hiljem saavad nad teada, et Kitty on rase. Pärast Anna lahkumist langeb Aleksei Aleksandrovits masendusse. Õnneks tuleb talle appi krahvinna Liidia Ivanova, kes võtab majapidamise juhtimise enda kättesse. Kuuldes Anna ja Vronski saabumisest Peterburgi üritab ta igati seda Aleksei eeist varjata. Anna palub luba oma pojaga kohtumiseks, kuid Liidia õhutusel Aleksandrovits keeldub. Serjozale on räägitud, et tema ema on surnud, kuid ta ei usu seda
Näiteks pühapäevil ja muil pühadel oli patt tööd teha, esmaspäev oli raske päev, ja nii korjus aasta kohta paarsada päeva, millal tuli tahtmatagi istuda, käed süles. Aga milline kahju see oli! Kui keegi linnas pulmi ilma muusikata pidas või Sahkes Jakovit ei kutsunud, siis oli see samuti kahju. Politsei- ülevaataja põdes ja kidus kaks aastat, ning Jakov ootas kannatamatult, millal ta sureb, kui ülevaataja sõitis kubermangulinna ennast arstima ja võttis kätte ning suri seal. Ja ongi sul jälle kahju vähemalt kümme rubla, sest kirst oleks tulnud teha kallis, hõberiidega. Mõtted kahjudest vaevasid Jakovit eriti öösiti; ta pani viiuli enese kõrvale voodisse, ja kui igasugune rämps pähe tükkis, puudutas keeli; viiul tõi pimedas kuuldavale hääli, ja tal hakkas kergem. Möödunud aasta kuuendal mail jäi Marfa äkki haigeks. Hingas raskelt, jõi palju vett ja
ekstsesside vältimist ja kodanike julgeoleku kindlustamist. J. Poska ettepanekul otsustati luua 10-liikmeline avaliku julgeoleku kommitee. Samal ajal oli kuberner P. Verjovkin võimust loobumise sümbolina oma mõõga raekotta ära andnud. 5. märtsi õhtul jõudis talle Tallinna Ajutise Valitsuse telegramm teatega, et kuberneride asemele saavad ajutisteks kubermangukomissarideks kubermangusmstvote esimehed, aga seal, kus semstvod puuduvad, kubermangulinna linnapead. 6. märtsil võttis Poska Verjovkinilt kubermanguvalitsuse üle. Koostati ka vastav akt, milles tuli fikseerida, et kubermangu kantselei materjale ja muid akte oli revolutsiooni puhkemisel 2. märtsil ära põletatud. Niisiis kuulus Eestimaal kubermangukomissari amet Jaan Poskale. Tema kui keskvõimu kõrgema kohaliku esindaja tööpõlluks ei kujunenud üksnes Eestimaa kubermang, vaid kogu Eestimaa.
sajandi teisel poolel. Toomkool oli keskajal olnud avatud nii aadli, kui kodanike lastele, ka eestlastele. 1765. aastal võttis Eestimaa rüütelkond kooli juhtimise aga täielikult enda 14 kätte ja muutis selle rangelt seisuslikuks aadli-õppeasutuseks. Gümnaasiumiga võrreldes oli toomkooli õppekava tunduvalt tugevama reaalkallakuga (Vahtre, 2000). Asehalduskorra ajal kehtestati Baltikumis järk-järgult 1756. aasta üleriigiline rahvakoolikorraldus, mis nägi ette igasse kubermangulinna neljaklassilise pearahvakooli ja igasse maakonnalinna kaheklassilise alamrahvakooli asutamist. Pearahvakoolide õppekavas oli olulisel kohal vene keele, Vene ajaloo ja Venemaa geograafia õpetamine. Suurendati matemaatika õpetamist. Teised linnades tegutsenud koolid nimetati alamrahvakoolideks. Väljaspool maakonnakeskusi olid alamrahvakoolid veel Põltsamaal ja Lihulas. Alamrahvakooolidena tegutsesid tütarlastekoolid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Ainus
õppida, 1851 – Riia vaimulik kool ja Riia vaimulik seminar (kõrgem aste). Vaimulik kõrgharidus. Vastu võeti sinna just ennekõike kohalikke, põlisrahvaste lapsi. Mõeldud muidugi venestamise sihiga – pidi valmistama ette läti ja ka eesti rahvusest Vene õigeusu kirikuõpetajaid. 1862 – Riia Polütehnikum – ainus Balti kubermangudes tegutsenud tehniline õppeasutus. Loomulikult kasvas järk-järgult ka gümnaasiumide arv. Kui alguses ette nähtud 1gümnaasium igasse kubermangulinna – hiljem Riias juba 16, Miitavis 3, Liibavis ? 4, isegi Ida-Lätis, mis oli hariduslikult maha jäänud – Dünaburgis sajandivahetusel 2. Kooliõpetajate seminarid. Esimene Läti alade kooliõpetajate seminar 1839 Volmaris. Selle asutajaks oli jällegi ka eesti ajaloost hästi tuntud mees – Cimze. Esimesed 10 aastat tegutses Volmaris, siis kolis ümber Valka. Sellest ajast peale võeti vastu ka eesti rahvusest noormehi, kellest koolitati ennekõike kihelkonnakoolide õpetajaid.
annaabi.ee 
