Alamjooksul voolab mõni jõgi nii aeglaselt, et ei suuda kohaletoodud peenikest liiva ja savigi edasi kanda. Niisuguse jõe suudmes vajuvad põhja peeneteralised setted. Tekivad saarekesed, mille vahelt jõgi mitme haruna edasipääsu otsib. Elutingimused jões Kiire vooluga jõeosades kobrutav vesi rikastub õhuhapnikuga ja on läbipaistev ning jahe. Neil liivastel ja kruusastel jõelõikudel saavad püsivalt kasvada mõned üksikud taimeliigid ja elada kiire vooluga kohastunud selgrootud loomad ja kiired jõulised kalad. Aeglase vooluga jõelõikudes on elutingimused üsnagi sarnased järve elutingimustega. Vaikse vooluga kohtades kogunevad setted, mis soodustavad
maastikukujundajaks, peale selle, klassikaline alpimägi pole ainult töömahukas, vaid ka üsna kulukas. 3 Ajalugu Esimesi alpinaariume hakati rajama üle- eelmise sajandi keskpaiku, mil botaanikud ja asjaarmastajaist lillekasvatajad tõid mägedest hulgaliselt kaunilt õitsvaid taimi ning märkasid hämmastusega , et hea aiamulla asemel kasvavad need paremini müürivahedes ja kruusastel küngastel. Kiviktaimla Kiviktaimla ehk alpinaarium klassikalises mõttes tähendab tükikese alpimaastiku imitatsiooni. Kiviktaimla on kividest ja dekoratiivtaimedest koosnev aiarajatis. Erinevatel aegadel on kiviktaimlat kas kiidetud või kirutud. Palju hoolt nõudev , kuid kaunis taimedekogum kivide vahel on justkui omaette maailm. Alpiaed Alpiaed on loodusliku ehk vaba aiakujundusstiili musternäidis, millega on raske siduda korrapärast kujundust
Saksa botaaniku järgi nime saanud taim on okaspuude kauge sugulane. Taim on vaid umbes meetri kõrgune ja tal on lamedatipuline tüvi ja kaks lintjat lehte, mis kasvades lõhenevad ja koolduvad. Need lehed on sama tugevad kui puit ning vananedes need luituvad ja muutuvad pahklikuks. Velvitsiad kasvavad äärmiselt aeglaselt ja võivad elada rohkem kui tuhande aasta vanuseks. Taimel ei ole õisi, sest ta paljuneb käbide abil. Ta kasvab vaid ühes paigas Namibi kõrbe südames kruusastel väljadel. (4.) (11.) 6.2.2 Aaloe Namibi kõrbes esineb peamiselt puukujulisi liike. Lehed enamikul liikidel paksud, lihakad, pealt nõgusad, ogaliste servadega ja sageli heledate vöötide või tähnidega. Õied enamasti erksavärvilised, torujad, piklikus õisikus. Vili on kupar. Aaloed on tähtsaks toormaterjaliks farmaatsia tööstusele. Neist saadakse mitmesuguseid glükosiide, millest olulisimad on aloiin ja mitmesugused mannoosi derivaadid
Istikute istutamisel valmistatakse maapind ette labidaaukudega. Suure rohukasvuga aladel valmistatakse eelnevalt ette lapid ning alles seejärel kaevatakse istutusauk. Optimaalne istutuskohtade arv hektari kohta on 3000- 3500, istutuskohtade vahekaugus üksteisest jäägu vahemikku 1,5-2 m. 6. 1)Külv Külvi eeliseks istutamise ees on lihtsus ja odavus. Külvi rajamine on otstarbekas keskmise viljakusega värsketel raiesmikel kuni rohttaimestiku tekkimiseni, samuti kivistel ning kruusastel muldadel, kus istutamine on raskendatud. Külvidega tehakse algust varakevadel, esmalt külvatakse kuivematele kasvukohtadele. Niiskematele kasvukohtadele rajatakse külvid viimases järjekorras. Lapile külvatakse 15-20 männiseemet või 20-30 kuuseseemet. Külvatud seemned kaetakse 1-1,5 cm paksuse kihiga. 2)Istutamine Istutamine on küll kulukam ja vaevarikkam metsauuenduse viis kui külv, kuid selle eeliseks on taimede suurem suutlikkus võidelda rohurindega ning
..1,5 cm pikad, 1...2 mm laiad, pealküljel piki okast kõrgem kühm, alakülg hallikasvalge, püsivad 3...4 aastat. Käbid: 0,5...1 cm läbimõõdus, ümarad, 1. aastal rohekad, 2. aastal sinaka kirmega sinakasmusta lihaka kestaga marikäbid, kõva kestaga, piklikke seemneid 1...3. Nagu näeme on tegemist väga plastilise puuliigiga, milline on vähenõudlik ka kasvukoha mullastiku ja niiskuse suhtes. Suudab taluda -35...-40º C talvi ja kasvada nii kruusastel kui ka paepealsetel muldadel. Kuiva suve tingimustes võib paepealsetel ka hukkuda niiskusepuuduse tõttu. Kadakate võradele annavad sageli kuju lambad, süües meeleldi vitamiinirikkaid oksi. Paljuneb seemnetega ja on noorelt väga aeglasekasvuline, saades 10 aastaga vaid 30...50 cm kõrgeks. Palju tehakse tänapäeval röövraiet seoses väärtusliku puiduga. Harilik kadakas väärib meil enam kasutamist ilutaimena, kuid on kapriisne istutamise suhtes. 17
..1,5 cm pikad, 1...2 mm laiad, pealküljel piki okast kõrgem kühm, alakülg hallikasvalge, püsivad 3...4 aastat. Käbid: 0,5...1 cm läbimõõdus, ümarad, 1. aastal rohekad, 2. aastal sinaka kirmega sinakasmusta lihaka kestaga marikäbid, kõva kestaga, piklikke seemneid 1...3. Nagu näeme on tegemist väga plastilise puuliigiga, milline on vähenõudlik ka kasvukoha mullastiku ja niiskuse suhtes. Suudab taluda -35...-40º C talvi ja kasvada nii kruusastel kui ka paepealsetel muldadel. Kuiva suve tingimustes võib paepealsetel ka hukkuda niiskusepuuduse tõttu. Suuremaid kadakaid tuleb meil ette enamasti kaitsealuste puudena, näiteks Järvseljal Ahunapalu kalmistul 13,5 m kõrgune puu, Lääne-Virumaal, Vihulas 13,0 m kõrgune puu (Relve, 2000), jämedamad puud aga on tüveläbimõõduga 66 cm, Raplamaal, Raikkülas, sama jäme kadakas kasvab ka Viljandimaal, Kõol. Kadakate võradele
annaabi.ee 
