meloodilised need on, kaotavad need palju oma võlust, kui neid ei mängi Ellington ise. Keegi ei oska neid nii esitada nagu Ellington. Ellington püüdles alati dzässmuusika võimalikult avara tõlgitsemise poole. Sealjuures ammutas ta oma muusikalisi ideid siiski põhiliselt samadest allikatest, millest voolav välja dzässmuusika, erinedes seega diametraalselt nendest, kes kasutavad oma muusikas üksikuid dzässi elemente vaid välise võõbana. Vihjates mõnedele Ellingtoni kriitikule, kirjutab ameerika markksistlik muusikateadlane Sidney Finkelstein: ,,Ellingtoni väärtuse tõendiks oli tema muusika enese jõud. See kõlab nii, nagu pole kõlanud veel mingi Euroopas või mujal kirjutatud muusika. See kõneleb oma enese keelt. Tema saavutused orkestri kõla, tämbri ja harmooniliste suhete valdkonnas rikastavad meie teadmisi muusikast."
mis on õigusega maitseid puudutavad vaidlused viljatuks kuulutanud. Maitsestandardit saab kehtestada inimene kes on kriitik. Neid on vähe. Kuidas peaksime Hume'i arvates oma maitset suunama ja arendama? Kogemustega ja mõistuse arendamisega. Ainult vahe mõistus, mis on ühendatud peenete tundmustega, arendatud praktika kaudu, viimistletud võrdluste läbi ja puhastatud kõigist eelarvamustest, saab õigustada kriitikule selle karakteri omistamist; ning selliste kriitikute ühine hinnang on tõeline maitse- ja ilumõõdupuu, kus iganes neid leida on. Millised on Hume'i arvates arenenud maitsemeele puhul kõige olulisemad omadused? Hinnata kogemusel, sest kogenematu hindab suurt ja katsutavat, aga väikesed ja peenetundelised asjad jäävad varju. Vaimu täiuslik selgus, mõtte keskendatus, nõutav tähelepanu objekti suhtes.
mõõdupuud. Romantismi tuleb hinnata kui tervet kultuuriepohhi. Dickensi puhul on tuntav sentimentaalse laadiga realism, ka grotesk on romantismi pärand. Romantismi dateering, kuni 1830. aastateni?. Romantism kultuuriepohh, mille on mõjutused ka hilisemasse aega - industriaalajastu üks põhisuundi. Romantismi lõplik määratlemine on väga keeruline, tegemist ju subjektsete autoritega. Eri maadel on romantism eri aegadel, nt Eesti romantism. Kunst peab ennast manifesteerima lugejale ja kriitikule, et end õigustada. Tegelikult inglise romantismi läbilöögi teostas 1812 Byron oma kahe kantoga. Samal ajal Scott andis välja kõik oma ballaadid, mis ta oli kirjutanud, aga sellist romantismi läbilööki ei tulnud. Prantsuse dateeringud - võimas romantiline liikumine algab alles 1820. aastatel. 12.03.12 JENA KOOLKOND Esimene voolumanifest, ehkki Schlegeli teosed ei tegele ainult kirjandusteemadega. Fr. Schlegel - 1772-1829, mitmekülgne autor
tee edasisele mõistmisele; aga suunates meie tähelepanu luuletajale, võib see meid luulest ka eemale juhtida. Asetades kirjanduskriitikas kogu rõhu m õ i s t m i s e l e, tekib oht libiseda mõistmisest pelka seletamisse. Kui aga üle rõhutada n a u t i m i s t, kiputakse langema subjektiivsusse ja impressionismi ega saada naudingustki rohkem kasu kui pelgast ajaviitest ja meelelahutusest. Kõige tänulikum on Eliot kriitikule, kes oskab panna teda vaatama midagi, mida ta pole varem vaadanud või on vaadanud üksnes eelarvamusega; kes seab teda vaadatavaga silmitsi ja jätab siis sellega üksi. Sealtpeale peab ta toetuma üksnes enda tundlikkusele, taibule ja tarkusvõimele. (Refereeris Maarja Põld) 20. Eliot "Traditsioon ja individuaalne talent" “Traditsioon ja individuaalne talent”(1919), E kõige teoreetilisem ja antologiseerituim artikkel. Elioti kui kriitiku ja teoreetiku vaateid uurides tuleb alati
Ja nii eelistaski Verdi vokaalselt vähem meisterlikke, ent mänguliselt võimekamaid ning tema kunstitaotlusi õigesti mõistvaid lauljaid. Absurdne seisukoht Verdi vokaalpartiide traumeerivast toimest häälele oli tollal küllaltki levinud ning leidus neidki, kes heliloojat "Rigolettost" ja "Trubaduurist" alates bel canto hauakaevajaks tituleerisid! Et väljendusrikas ja dünaamiline, itaalia rahva hingest võrsunud meloodia alati kindlale mõttele allus, jäi mõnelegi kriitikule ja lauljale lõpuni mõistmata. Kuid see oli vaid osaliselt nii. Juba Verdi kaasajal leidsid tema ooperid võrratuid interpreete, kellele õige pea kümneid ja kümneid ooperitaevas süttinud tähti lisandus. Itaallased M. Battistini, E. Caruso, B. Gigli, T. Gobbi, M. Cebotari, M. Callas, R. Tebaldi, M. del Monaco, G. di Stefano, G. Simionato, R. Scotto, neegerlauljad M. Anderson ja L. Price, bulgaarlased B. Hristov ja N. Gjaurov, dirigendid A. Toscanini ja H
annaabi.ee 
