Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Kraini mesilane Referaat õppeaines mesindus Tartu 2012 Kraini mesilaste jagunemine Kraini mesilased jagunevad viieks rühmaks: 1) Kraini mägimesilane, 2) Alam-Austria mesilane, 3) Banati mesilane, 4) Ukraina stepimesilane, 5) Tagakarpaati mesilane. Levikupiirkonnad Kraini mägimesilase levikupiirkonnaks on Ida-Alpid, Tsehhi massiiv, Karpaadid ning Balkani mägised maad. Kõige tüüpilisemad on nad Kraina piirkonnas Jugoslaavias, Kärnteni ja Lõuna-Staiermargi liidumaal Austrias ja Lõuna-Tiroolis. Alam-Austria mesilane on levinud Alam-, Ülem-Austria, Salzburgi ja Staiermargi liidumaal Austrias. Banati mesilane eluneb Banati künklikul maa-alal Rumeenias ning ka Ungariga piirnevatel Jugoslaavia lagendikel.
................................................................................................ 27 II OSA Trükise väljaandmist toetab Euroopa Liit Eesti Mesindusprogrammi raames. 1. Mesilasrassid ja -tõud..........................................................................................................28 Kraini mesilane.................................................................................................................... 29 Autor Aimar Lauge Itaalia mesilane.................................................................................................................... 32 Toimetaja Katrin Linask Buckfasti mesilane...................................
Esimene Aafrika mesilaspere avastati Ameerika Ühendriikides aastal 1990. Buckfasti mesilased Buckfasti mesilased on ristandliik, mis aretati Saksamaal, Karl Kehrle poolt, kes on tuntud ka kui ’’Vend Adam’’. See liik mesilasi on mesinike hulgas populaarne. Buckfasti rass on hea toodanguga ja emamesilased munevad palju mune, seega tõuseb Buckfasti mesilaste arv. Buckfasti mesilastel on madal sülemlemistung ja nad on rahulikumad võrreldes teiste mesilasrassidega. Kraini mesilased Kraini mesilaste rass on pärit Sloveeniast, Jugoslaavia osadest, Lõuna-Austriast ja lisaks ka Bulgaaria, Ungari ja Rumeenia osadest. See liik mesilasi on mesinike lemmik, kuna nende käitumine on mesiniku suunas rahulik. Nad on vähe-agressiivsed ja vastupidavamad haudmehaiguste suhtes kui teised mesilasliigid. Kaukaasia mägimesilased Kaukaasia mägimesilased on pärit Kaukaasia mägedest. See liik on meekärjes vagur ja rahulik
3.5. Haiguskindlus Itaalia mesilased ei haigestu kergesti akarapidoosi, sest hingeavad on kitsad ja need takistavad akaraapis lesta (Acarapis wood) tungimist trahheedesse. Haigestuvad aga kergesti nosematoosi ja haudmehaigustesse. Kokkuvõte Itaalia mesilased sobivad hästi varase ja pika suvise meekorjega asukohtadesse, eriti aga rändmesinduseks korpustarudesse. Ebasoodsate ilmadega suvel tuleb neile kindlasti anda lisasööta. Itaalia mesilased ei sobi koospidamiseks kraini ja tumemesilastega. Eestisse on toodud ka Inglismaal aretatud buckfasti mesilasi, kelle aretuses on kasutatud tumemesilasi, itaalia ja kraini mesilasi. Kasutatud materjal: 1. http://anastasia.ee/foorum/index.php?topic=779.0 2. http://en.wikipedia.org/wiki/Italian_bee 3. http://www.pikk.ee/est/Loomakasvatus/mesindus/rassid/itaaliamesilased
· Lehemesilane (Megachile) · Maamesilane (Andrena) on levinud üle maailma. Teda leidub nii põhja- kui ka lõunakliimas, seetõttu on ta oma suurust, värvi ja hingeomadusi mitmeti muutnud. Põhjamaa kliimas elavad mesilased on suuremad kui kui lõunamaa kliima omad. Nende tagakeha lülid ehk rõngad on laiemad ning meepõis suurem, tänu millele saavad nad suuremaid meekoormaid koju kanda. (Übi, 2000) Eestis elavad põhiliselt kraini ja itaalia mesilaste järglased. (Übi, 2000) Mesilasi jaotatakse ka värvi järgi: · Algupärastel kollastel mesilastel on tagakeha esimesed rõngad kollased. Sellised on näiteks Itaalia, Erivani ja Küprose mesilased. · Mustjaskollaste mesilaste tagakeha rõngad on vähem kollased. Siia kuuluvad näiteks Abhaasia mesilased Kaukaasiast. · Tumedad mesilased, näitkes Kraini, Kabachtapiini ja Svateetsia mesilased.
jäädes meie aru- ja sookasel siiski tavaliselt vahemikku 80....120 aastat. Arukask (Betula pendula Roth) [péndula] Pendulus rippuv. Rahvapärased nimetused veel arukõiv, leinakask, maakask, raunakask, õmmik jne. Arukask on lehtpuudest meie tähtsaim metsapuu, moodustades umbes 20 % Eesti metsadest (koos sookasega 31,2 %). Areaal on lai, kasvades kogu Euroopas, v.a. Pürenee poolsaar, ja ulatudes idas kuni Altai kraini. Põhjas ulatub areaal kuni tundravööndini. Meie oludes sirgub arukask kuni 35 m kõrguseks ja võib saavutada diameetri üle 1 m. Puude vanus ulatub 200.....250 aastani. Tüvi sirge, vähese koondega, tüvekoor valkjas, kestendav, vanadel puudel moodustub tüve allosas mustjas ja paks sügavarõmeline korp. Tsoon II. Kultuuristamise aeg teadmata. Tunnused: Võrsed: noorelt punakaspruunid, kaetud heledate ja karedate vahatäpikestega. Pungad veidi
Eluiga küündib üksikutel liikidel harukordadel paarisaja aastani, jäädes meie aru- ja sookasel siiski tavaliselt vahemikku 80....120 aastat. Arukask (Betula pendula Roth). Pendulus rippuv. Rahvapärased nimetused veel arukõiv, leinakask, maakask, raunakask, õmmik jne. Arukask on lehtpuudest meie tähtsaim metsapuu, moodustades umbes 20 % Eesti metsadest (koos sookasega 31,2 %). Areaal on lai, kasvades kogu Euroopas, v.a. Pürenee poolsaar, ja ulatudes idas kuni Altai kraini. Põhjas ulatub areaal kuni tundravööndini. Meie oludes sirgub arukask kuni 35 m kõrguseks ja võib saavutada diameetri üle 1 m. Puude vanus ulatub 200.....250 aastani. Tüvi sirge, vähese koondega, tüvekoor valkjas, kestendav, vanadel puudel moodustub tüve allosas mustjas ja paks sügavarõmeline korp. Tsoon II. Kultuuristamise aeg teadmata. Kohtades kus arukase kasvukohad kattuvad sookase omadega, annab viimasega hübriidi. Tunnused:
annaabi.ee 
