täpselt jalgadele. Vaenlased, toit Vaenlased Suur-änn Merileopard Toit Kalmaarid, kalad, vähilised Paljunemine Pingviinlased ei vaheta paarilisi kiiresti, hoiavad ühte paarilist mitu aastat Kui pesitsev paar kohtub, hõõruvad nad teineteise peasid, puhastavad ja kohendavad vastastikku sulgi Munevad 1-3 muna, seejärel emane läheb ära Isane sätib muna jalgadele ja katab selle erilise kotja nahakurruga, mis hoiab muna soojas Isane haub muna 64 päeva, seejuures ei söö ega liigu Emane tuleb tagasi muna koorumise ajaks ja alles siis võib isane endalesööki otsima minna Tänan kuulamast!
Antarktika saartel. Pingviinid toituvad kaladest ja kalmaaridest. Tihedad veekindlad karvataolised suled ja paks rasvakiht naha all annavad pingviinidele sooja. Nad sigivad maismaal suurtes kolooniates. Ühes koloonias võib olla kuni tuhat isendit. Palju pingviine koos annavad üksteisele sooja ja kaitset. Pingviinid munevad tavaliselt 1-3 muna. Olles munenud, sukeldub emane merre ja ujub minema. Isane sätib muna oma jalgadele ja katab selle erilise kotja nahakurruga, mis hoiab seda soojas. Järgnevad 64 päeva seisab pingviin pilkases pimeduses keset lumetorme ja haub muna. Kogu selle aja pingviin ei söö ja kõhnub. Emane saabub tagasi kevadel, siis kui jää hakkab murduma, just poja koorumise ajal. Isane võib lõpuks minna ja endale toitu otsida. Vanemad tunnevad poja ära hääle järgi. Hiljem aga hakkavad mõlemad vanemad poja eest hoolitsema. Kõige suuremad pingviinid on keiserpingviinid (pildil).
oktoobrini. Enam-vähem iga kümne aasta tagant ilmneb valge kärbseseen Eestis paiguti hulgaliselt, viimane valge kärbseseene aasta oli 2010. Valge Kärbseseen on inimesele surmavalt mürgine. Välimus: Valge kärbseseen on üleni valge, ka eoslehekesed ja lõikel seeneliha. Kübar on kuni 12 cm läbimõõduga ja kleepuv ning iseloomulikult koonusjas-kellukja kujuga. Jalg on üleni vatjalt ebemeline, alusel avara kotja tupega ja äärmises tipuosas ebemeteks laguneva kaduva rõngaga. Valget kärbseseent võib sagedasti segamini ajada šampinjonide, kitsemampli ja sirmikutega. Kasulikkus: Valgel kärbseseenel ei ole inimesele mitte mingit kasu. Tokiskoloogia: Valge kärbseseen põhjustab amanitiinimürgistust. Amanitiin tingib surmava seenemürgistuse juhul, kui arstiabi ei ole erakordselt kiire, kohe esimeste sümptomite avaldumise korral. Surmaohtliku seenemürgistuse põhjustavad inimese elutähtsatele
massiline, mõnel aastal vähearvukas, mujal väga haruldane. Valge kärbseseen ehk Amanita virosa: Valgel kärbseseenel on jalal rõngas ja jala alusel avar kotjas tupp, jalg on ebemeline, viljakeha üleni muutumatult valge. Levib kuusikutes, okas- ja segametsades, kaunis sageli.Tunnused: Viljakeha valge, siidiläikeline. Kübar teravalt koonusjas-kellukjas, ebemeteta, sügavalt sisserullunud servaga, 6-10 cm. Eoslehekesed vabad. Jalg vatjas-ebemeline, mugulja alusega, avara kotja tupega ja äärmisse tippu kinnituva kiiresti laguneva vatja rõngaga. Ebameeldiva lõhnaga. Valge kärbseseen on Eestis sage seen, kuid massiliselt esineb teda tavaliselt üle mitme aasta. Esinemisaeg: hilissuvi. Kasvukoht: okas- ja segametsades, eriti kuusikutes, ka rabastunud pinnasel. Punane kärbseseen ehk Amanita muscaria: Punane kärbseseen on kärbseseentest esimene kes kasvama hakkab ning ta on ka üks levinumaid seeni Eestis. Ta kasvab kõikjal põhjapoolkera parasvöötmes.
keriloomad), troopikas mõningate taimede lehtedes ja laisiklaste karvades. Osa moodustab koos seentega samblikke. Vetikad on sise- ja välisehituselt väga erinevad. Ehitustüübilt eristatakse amöboidseid, monaadseid (viburlane), kokkoidseid (liikumisvõimetud jäiga kestaga rakud), palmelloidseid (limaga kattunud rakukolooniad), niitjaid (harunemata või harunenud niidiks ühinenud rakud), koelisi (ühest või mitmest rakukihist koosneva plaatja, toruja või kotja rakisega), mõikjaid (rakises pole rakuvaheseinu) ja muu kujuga vetikaid. Väikseimate vetikate läbimõõt on vähem kui 1 mikromeeter, suurimad (näiteks pruunvetikas Macrocystis pyrifera) on kuni 60 m pikkused. Sinivetikad (uuemais käsitlusis tsüanobakterid) on eeltuumsed, neid peetakse 15 ürgseimaiks – nende jälgi on leitud ligi 3 miljardi aasta vanuseist lademeist (stromatoliidid). Muud vetikad
Phalloides (Vaill.: Fr.) Link) ja valge kärbseseen (A. virosa(Lam.) Bertilloni), mis kasvavad meil augustist oktoobrini (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub. 1.3.1 Roheline kärbseseen Rohelise kärbseseene (Amanita phalloides) kübar (kuni 15 cm) on hallikas- või pruunikasroheline, keskel oliivpruun, mõnikord kollakatooniga, radiaalkiuline, tavaliselt ebemeteta; jalg valkjas, oliivkollastest soomustest kirju, rippuva rõngaga,alt muguljas, avara kotja tupega, ebameeldiva lõhnaga; kasvab lehtmetsades, eriti laialehiste puude all,tammikutes ja pärnikutes paiguti tavaline; sage eriti Lääne-Eestis ja saartel. Roheline kärbseseen on surmavalt mürgine, ning kahjuks peetakse teda kübara värvuse tõttu rohelise kübaraga pilvikuks. Tavaliselt tuntakse teda nime all kui death cap ehk surma kübar/müts. Seent kirjeldas esimesena prantsuse botaanik Sébastien Vaillant aastal 1727
annaabi.ee 
