esindajad Jaan Poska ja Jaan Soots. Rahulepingule kirjutasid alla Adolf Joffe, Issidor Gukovski ja Jaan Poska. Eesti esindajate juures olid eksperdid Victor Mutt, Aleksander Oinas ja Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning Vene saatkonna juures välisministri erasekretär William Tomingas. Venemaa esindajad olid Adolf Joffe, Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek ja Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, Fjodor Kostjajev ja Mihailov, Konstantin Benckendorff, V. Rasolts. Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta". Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks kuni 1940. aastani püsinud kujul, mille järgi kuulusid Eestlie ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda
juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas. Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35. Rahuläbirääkimiste protsess Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. aastal. Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli Nõukogude
William Tomingas. Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahvKonstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts[1]. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35. Rahuläbirääkimiste protsess Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. aastal. Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli
5. Millal toimusid rahuläbirääkimised Tartus? Rahuläbirääkimised kestsid umbes 2 kuud. Suurimad vaidlused piiride üle= Petserimaa, Narva jõe tagune ala 15-20 km Eesti valdusesse Kes juhtisid delegatsioone? Eesti delegatsioon Välisminister J. Poska, sõjaminister A.Piip, kindralstaabi ülem J. Soots jt Vene delegatsioon A. Joffe, kindral Kostjajev jt Millal sõlmiti Tartu rahuleping? 2. Veebruaril 1920 allkirjastati lõpuks rahuleping tähtsamad sätted: Venemaa tunnistas eesti iseseisvust; Määrati kindlaks Eesti-Vene riigipiir; Eestlased said õiguse kodumaale naasta (Peamiselt Petrogradist); Eesti vabanes kohustusest osaleda Vene välisvõlgade tasumisel;
Tartu rahuläbirääkimised Rahvusvaheline taust Antant toetas Vene valgeid, soovis kukutada Vene enamlasi ja taastada tsaaririiki (Briti sõjamin Churchill). Eitav suhtumine eestlaste rahuplaani. Teised Nõukogude Venega sõdivad riigid tegelesid oma probleemidega. Eesti valitsus jäi rahuläbirääkimistel üksi. Eesti delegatsioon Välisminister J. Poska, sõjaminister A.Piip, kindralstaabi ülem J. Soots jt Vene delegatsioon Joffe, kindral Kostjajev jt Rahuläbirääkimiste tulemused veeb 1920 alla kirjutatud rahuleping sätestas 1) Riikide vastastikune tunnustamine Tartu rahuleping oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. 2) Määratleti riigipiirid Venelased nõudsid Ida-Virumaad ja Petserimaad, aga läbirääkimiste käigus andsid järele. Eesti sai u 10-12 km Narva jõe tagust ala ja Petserimaa koos Petseri linnaga. 3) Varade küsimus
Seljamaa Tööerakonnast, sotsdem Mait Püüman, pikaajaline eesti saadik Londonis Ants Piip, sõjaväelaste esindajana kindralmajor Jaan Soots. Nõuk pool moodustas väiksema delegatsiooni: juhiks Leonid Krassin (teedeminister) ja Adolf Joffe (Bresti rahulepingu allkirjastaja). Delegatsiooni koosseis muutus, Krassin kutsuti tagasi, Joffest juht, keda saadeti abistama rahandusminsiter Issidar Gukovski. Delegatsiooni kogusuurus 26 inimest. Ekspertide hulgas Fjodor Kostjajev. Läbirääkimised algasid 5.12, kell 10 hommikul Vanemuise (siis Aia) tänava majas. Delegatsioonide esimeeste kõned. Krassini kõne oli üsna ähvardav, luges üles PA võidud, andes mõsita, et Eesti peaks väga kiiresti rahu sõlmima. Krassini nõudmised, Nõuk pool üsna kapriisne. Dets 1919 pol küsimuste arutamine, jaan 1920 majanduslikud- tehnilised probleemid. Dets-s oli eesti poole peamiseks eesmärgiks otsese lahingutegevuse lõpetamine, relvarahu sõlmimine
tegevust. Punaarmee kõige kõrgemaks pol juhiks võib pidada Trotskit, kes oli kodusõja ajal Vabariigi kõrgema revol sõjanõukogu esimees kui ka valitsusliige, Sõja- ja mereasjade rahvakomissar. Kõik endised sõjanduslikud spetsialistid allusid Trotski pol kontrollile, ka Punaarmee ülemjuhataja. Ülemjuhatajad olid Vacietis ning Kamenev. Oli ülevenemaaline välisstaap, mille ülemaks oli endine kindralleitnant Vladimir Brontš-Brujevitš, ülevenemaaline peastaap, mille ees oli Fjodor Kostjajev. Punaarmees teenis ka kindraleid ja 1/5 ohvitseridest endisest vene armeest. Paljud vene armee kaadriohvitserid olid teadlikult tsaariajal hoitud igasugusest poliitikast kõrvale, nende jaoks polnud 1918-19 oluline see, kas Vm-d valitsevad enamlased on võimule saanud seaduslikul või ebaseaduslikul teel vms, peeti oma peamiseks ülesandeks sõjategevuse jätkamist Sm vastu. Mindi Sm-vastase võitluse nimel Punaarmeesse üle.
annaabi.ee 
