oleks läinud liiga kaua aega aru saamiseks et see töö ei kanna vilja. Niimoodi ta ajaski krati põlema. Imbi ja Ärni jooksid marti, Jaan tahtis liituda, aga nad ei võtnud teda vastu, siis Jaan läks aidamehe maja juurde, too ei tahtnud lasta sisse Jaani, siis Imbi ja Ärni ütlesid, et kui vana kuu ajal koputada puu tüvele 3 korda, siis see kuivab. Kubjas Hans oli poissmees, orb, elas oma talus üksinda, iga kord kui talle üks tüdruk hakkas meeldima, siis jõudis keegi teine oma kosjadega ikka ette. Aga kahju Hansul sellest ei olnud. Toapoiss Intsu kohates andis Ints Hansule tosin aluspükse, mille mõisahärra oli endale tellinud. Aidamees ja Mall otsustasid teha suure ja võimsa krati. Kubjas Hans tahtis teha lumest kratti, tegigi ning hakkas sõstraid võtma, et vanapaganale kolm tilka "verd" anda, kuid siis torkas vanapagan teda õlga ning võttis ise verd. Kui kratt ärkas ellu, rääkis ta kubjasega
sukad. Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19.sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama. Pulma lõpp Pulma lõpp oli tarditsiooniline ja külalised pidid sellest ise aru saama. Kui lauale toodi kapsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema. Selleks korraks mindi küll laiali. Aga nii nagu pulmad algasid pikalt eeskosjadega ja kosjadega, nii ei saanud neid ka järsult lõpetada. Järgmisel pühapäeval või nädal peale pulmi peeti järelpulmi. Kasutatud kirjandus Vilve Kalits, P.S 1988. Eesti pulmad: Traditsioon ja Nüüdisaeg, Tallinn Eesti raamat Piret Õunapuu, P.S 2003. Eesti pulm, Tänapäev http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Eluring/Pulmad
'magus' · Nelja tüvivariandi vastandused: lag'a:laja:lak'a:lak'k'a 'lai' · Kõrisulghäälik: häiermäq 'õied', saisaq 'seisa', kullõlnuq 'kuulnud', maq 'mina' · H-lised sufiksid: kotoh 'kodus', mõttõhe 'mõttesse', ilosahe 'ilusti' · Käänete kokkulangevused: tütrikah 'teenijatüdrukus, -tüdrukuna', pinilt 'koeralt' > pinildäq 'koerata' · I-tunnuselised mitmuse tüved arenenud erikujulisteks: taliõniq ' taludeni', kos'ogaq 'kosjadega' · Mitmuse omastavas algselt kolmesilbilistes tüvedes ide-tunnus (hammidõ 'särkide'), ühesilbilistes ije (kuljõ 'kuude') · Verbides tüvevaheldused: maadaq 'magada', magahamma 'magama', maka 'magan', magasi 'magasin' · Kindla kv oleviku ainsuse ja mitmuse 1 ja 2 pööre, vormid võivad kattuda (maq maka miiq maka, saq makat tiiq makat), 3.pöördes erinevused (ta makas nimäq makassõq)
kõrisulghäälik: häiermäq ‘õiged’, saisaq ‘seisa’, kullõlnuq ‘kuulnud’, maq ‘mina’; h-lised sufiksid: kotoh ‘kodus’, mõttõhe ‘mõttesse’, ilosahe ‘ilusti’; käänete kokkulangevused: tütrikoh ‘teenijatüdrukuna, -tüdrukus, pinilt ‘koeralt’- pinildäq ‘koerata’; i-tunnuselised mitmuse tüved on arenenud erikujulisteks: tallõniq ‘taludeni’, kos’ogaq ‘kosjadega’; mitmuse omastavas algselt kolmesilbilistes tüvedes ide-tunnus (hammidõ ‘särkide’), ühesilbilistes –ije (kuijõ ‘kuude’); verbides tüvevaheldused: maadaq ‘magada’, magahamma ‘magama’, maka ‘magan’, magasi ‘magasin’; kindla kv oleviku ainsuse ja mitmuse 1. ja 2. pöördes vormid kattuvad (maq maka – miiq maka; saq makat – tiiq makat), 3. pöördes erinevused (ta makas – nimäq makassõq); lihtminevik enamasti pöördelõppudeta, 2
Tänapäeval keskendutakse rohkem iseendale, sellepärast oli ka raamatus üks rehepapp. Kupja-Hans – „Ta oli poissmees, orb, ning elas oma talus üksipäini. Vahel oli ta küll mõelnud, et poleks paha naine majja tuua, kuid õigest pealehakkamisest jäi puudu ja pealegi ei osanud ta külatüdrukute hulgast seda õiget välja valida. Kui mõni nagu hakkaski pisut meeldima, siis jõudis keegi teine oma kosjadega ikka ette.“ (lk. 74)Hans tahtis ennast ohverdada, et päästa teisi, eelkõige mõisapreilit, katkust. Ta võttis juba vastu otsuse, et kui katk tuleb, siis tõmbab ta katku koos enesega kuuma reheahju, kuid Hans oli pigem mees, kes mõtles suurelt, aga ei teostanud ikkagi midagi, seda saab järeldada ka sellest, et kui katk tuppa astus, siis Hans ei julgenud katku kinni võtta vaid jäi tardunult omale kohale seisma. (lk. 103-104 ja lk. 106). Hans polnud just