vanglakaristuse, mis neid niikuinii ei paranda ja maksumaksjad on kohustatud veel nende elamiskulud tasuma. Odavam oleks nad surmata kuna nende elamise peavad kinni maksma ka ohvrid, kellele nad pöördumatut kahju on tekitanud. Aga sunniviisiliselt elu võtta sellepärast, et tema eest ei peaks nii palju maksma, kuna tema ülalpidamine läheb kalliks, see ei ole jälle mõjuv põhjus selle teo õigustamiseks. Surmanuhtluse näol on tegemist on lõpliku, korrigeerimatu karistusega, mistõttu võimalike kohtuvigade korral saab ühiskond korvamatut moraalset kahju ja kurjategijat hukates langeb riik ise mõrvariga samale tasemele. Surmanuhtluse kui konkreetse toimingu otsustamine ja täideviimine asetab inimesed raske eetilise probleemi ette. On ebainimlik ja küüniline otsustada inimese elu ja surma üle lähtudes majanduslikest kaalutlustest (ibid). Surmanuhtluse vastu räägib see, et puuduvad andmed selle tõhususest võrreldes eluaegse vanglakaristusega
välja pikaajaline neurootiline reaktsioon (posstraumaatiline stressihäire), mis jääb püsima ka vanglast vabanemise järgselt, raskendades isiku sotsiaalset adapteerumist tavakeskkonnas. Adekvaatsete sekkumisvõtete mitterakendamisel ei korrigeeru ka need käitumismustrid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Seega on reaalne oht, et uue kuriteo toimepanemise riski suurendab just vanglasviibimine ise, mitte isiku püsiv, korrigeerimatu valmidus korduvateks õigusrikkumisteks. Mida rangemate tingimustega vangla, seda suurem on tõenäosus püsivate ja kestvate neurootiliste häirete tekkeks ning edasise sotsiaalse toimetulekutaseme oluliseks languseks. - mälulüngal peab olema mingi põhjus - peatraumaga, millele järgneb teadvusekaotus, kaasneb mälulünk, mis hõlmab ka traumaeelset perioodi ,,Mälestuste taastamine" hüpnoosi abil on rakendatav vaid neil juhtudel, kui subjektiivselt tajutav mälulünk
sageli välja pikaajaline neurootiline reaktsioon (posstraumaatiline stressihäire), mis jääb püsima ka vanglast vabanemise järgselt, raskendades isiku sotsiaalset adapteerumist tavakeskkonnas. Adekvaatsete sekkumisvõtete mitterakendamisel ei korrigeeru ka need käitumismustrid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Seega on reaalne oht, et uue kuriteo toimepanemise riski suurendab just vanglasviibimine ise, mitte isiku püsiv, korrigeerimatu valmidus korduvateks õigusrikkumisteks. Mida rangemate tingimustega vangla, seda suurem on tõenäosus püsivate ja kestvate neurootiliste häirete tekkeks ning edasise sotsiaalse toimetulekutaseme oluliseks languseks.
sageli välja pikaajaline neurootiline reaktsioon (posstraumaatiline stressihäire), mis jääb püsima ka vanglast vabanemise järgselt, raskendades isiku sotsiaalset adapteerumist tavakeskkonnas. Adekvaatsete sekkumisvõtete mitterakendamisel ei korrigeeru ka need käitumismustrid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Seega on reaalne oht, et uue kuriteo toimepanemise riski suurendab just vanglasviibimine ise, mitte isiku püsiv, korrigeerimatu valmidus korduvateks õigusrikkumisteks. Mida rangemate tingimustega vangla, seda suurem on tõenäosus püsivate ja kestvate neurootiliste häirete tekkeks ning edasise sotsiaalse toimetulekutaseme oluliseks languseks. 21
vastuolus Euroopa kristliku kultuuri vanglakaristusega jäetakse niisugustele põhiväärtustega ning takistab ühiskonna kuritegudele sisuliselt reageerimata. moraalset progressi. Surmanuhtlus aitab säilitada inimeste usku õiglusse ja seaduse jõusse ning vältida 2. Surmanuhtluse vastu räägib see, et omakohut. [1848] tegemist on lõpliku, korrigeerimatu karistusega, mistõttu võimalike Poolt räägib see, et kui eluks ajaks vangi kohtuvigade korral saab ühiskond mõistetud. kurjategija paneb toime uue korvamatut moraalset kahju. kuriteo, puudub võimalus tema Abolitsionistlik seisukoht on, et parem karistamiseks, kui lähtuda kuritegude ja jäägu sada süüdlast karistamata, kui et karistuse vastavuse printsiibist. hukataks üks süütu inimene. 3
annaabi.ee 
